Veerpalu võib tõesti olla süütu (v.2)

[Palun andestage mu natuke vigase väliseestlaskeele eest]

Selle blogi tekst põhines alguses andmetel mida anti Eesti Suusaliidu pressikonverentsil näljapäeval 7 aprillil. Seal oli juttu kasvuhormooni kogusest veres, ja sellega oletasin, et dopingutest põhines koguse mõõtmisel aga hiljem selgus et kasutatakse teist meetodi.

Olen viimastel päevadel asja põhjalikult uurinud ja kirjutasin seda ümber.

Lühendused:

WADA = World AntiDoping Association – maailma dopinguvastane asossiatsioon.

HGH = Human Growth Hormne = Kasvuhormoon

mAb = monoclonal antibody (hormooni indikaator)

WADA uus test

Ei mõõdeta kasvuhormooni kogust vaid näitajaid mis teoreetiliselt saavad kindlamini paljastada hormooni süstimist.

Põhimõtte on lihtne. Kasvuhormoonil, mida ajuripats toodab, on mitu varianti, nn. isovormid. Üks loomulik isovorm on pitHGH. Teine isovorm on recHGH ja seda on kopeeritud kunstlikult ning leidub dopingu vahendites. WADA analüüs mõõdab mõlemate kogust. Kui inimene süstib kunstlikut kasvuhormooni, tõuseb recHGH suurel määral. Kuna kasvuhormooni tase võngub veres, mõõdetakse eeskätt suhet recHGH ja pitHGH vahel ja mitte isovormide kogust. Normaalselt on se suhe umbes 1/1.  Kui on süstinud, siis tõuseb suhe   mitmekordeselt. Veerpalul oli see suhe 2,5 ja 3 proovides.

Sellega võib asi paista olevat selge ja vaidlemata teoreetilisest lähtekohast. Aga teooria on üks asi ja praktika teine.

Võimalik oluline testiviga

Mul tuli täna mõtte, et võibolla ei ole mõõtmine, mida tehtakse antikehade abil piisavalt täpne. Neid antikehaid, nn monoklonaalssed antikehad (monoclonal antibodies, mAbs) toodetakse hiirtes keda pantakse teatut provokatsiooni läbi moodustama immuunreaktsiooni manustatud kasvhormooni isovormi vastu. Osa sellest reaktsioonist on nende antikehade, mAbside, loomine. Testimine käib nii et lisatakse neid antikehad vereproovile ja nemad ühinevad siis vastava isovormiga, ja on võimalik mõõta kui palju antikeha+isovormi komplexid on olemas proovis ja sellega saab määrata kui suur on isovormi kogus.

Mul tuli mõtte, et võibolla saab kasvuhormon olla kas muutunud või algusest peal natuke teistsugune.  Sel juhul antikehad (mAbsid) ei saaksid tunda ära hormoonid. Sel juhul WADA test ei saa olla täpne ja usaldav, kuna see test kasutab ainult 2 antikehade paari mis on olnud “eriti spetsfiisilised”.  Muutunud isovormi pitHGH isovorm annaks tulemust et on palju vähem pitHGH kui tegelikult. Samuti recHGH-ga. Sellega võiks tekkida mis tahes valed tulemused, kaasarvatud täpselt Veerpalu kvoot 3, ilma et ta on süstinud recHGH-d.

Saastin täna küsimust selle kohta HGH maailmauktoriteedile, Professor Peter Sonksenile kes on esitanud kriitikat WADA testi vastu. Küsisin ka täna õhtu ühte Eesti juhtivat monoklonaalse antikehade uurija käest kas (epi)geneetiline variatsioon ning teised hormooni muudatused on mõeldavad mis võivad mõjutada mõõtmistulemust. Ta kinnitas, et mu mõtte on õige, ja just spetsifiisilus on oluline probleem mõõtmissüsteemides mis kasutavad monoklonaalseid antikehasi. Saab ainult kindlaks teha suurte materjaalide uurimsega millel määral on olemas isovormide  variante mida WADA test ei saa õigesti mõõta.

Nagu juba varem õeldud, on WADA usadlusväärsuse kontroll, milles ainult kasutatati 20 isikut igal juhul väga ebapiisav.

Lisaks sellele on teine ja võibolla tähtsam mõõtmisviga allikas, et need suured muudatused mis tekkivad kehas füsioloogiliselt ja biokeemiliselt väga kõva kehalise pingutuse töttu Veerpalu trenni puhul  võivad tuua kaasa, et isovormide struktuur muutub. Eriti pole välistatut et väiksed, aga tähtsad isovormide muutused võivad tekkida keemiliselt agressiivsete vabade radikaalide mõju läbi, kuna uuringud on leidnud, et nende kogus võib tõuseda tohutu suurel määral raske kehalise pingutuse puhul (ka kui keha oma kaitse nende vastu ka tõuseb trenni läbi ei ole kindel et see piisab ülepingutuse puhul). Uuringud on ka leidnud, et peptiidid (HGH on peptidhormoon) võivad muuta oksidatiivse stressi (vabade radikaalide suure ülekaalu) tõttu. Eriti pikkajalise kõva trenni puhul on võimalik, et sellega seotud suur vabade radikaalide tekkimine toob kaas keha antioksidantide ammendamist ja sellega oksidatiivset stressi, mis omatkorda saab muuta hormoonide keemilist “nägu”.

Lisa 13 aprillil: Tegin teadusaruannete otsingut, ja leidsin, et on teaduslikult kinnitatut et on olemas kasvuhormooni erinevaid geneetilisi variante. Need variandid mis põhjustavad puuduliku kasvuhormooni efekti on tuntud, aga on mõeldav, et on olemas senini tundmatu variante, mis ei too kaasa olulist hormooniefekti häiret. On põhjus seda arvata kuna isegi geentehniliselt toodetud HGH-l on küll identse amiinohappe sekvents ja efektiivne hormonaalne toime, aga siiski teatud mõttes teised omadused.

Järeldus

Nimetatud hüpoteetilised testivigu põhjustavad mehanismid võiksid anda oluliselt valet testitulemust. Nagu varem õeldud, ei ole teaduslikult vastuvõetav, et WADA on ainult testinud väikest gruppi vabaajasportlasi peale lühemat pingutust testi usaldusväärsuse määramisel.

On vaja teha usaldusväärsuse mõõtmisi suurtel gruppidel enne kui on võimalik määrata kas test on usaldatav. Tugev oksidatiiivne stress võib tekkida pikkaajalise kõva trenni puhul, ja pole välistatut, et see võib muuta kasvuhormooni isovormide struktuuri. Sellepärast on tähtis teha testimist selliste treenimistingimuste puhul. Seda pole üldse tehtud.

Järelikult ei ole välistatut et Veerpalu on süütu ka kui test paistab näidata et on kasutanud HGH süsti. Võib olla küsimus mõõduveast.

Lisa 13 aprillil: On rõõmustav leida, Eesti Ekspress on minu arvamusi tsiteerinud.


Veerpalu dopinguproov ei tõesta mitte midagit

Olen avastanud, et pole olemas sõltumatut, teadusikult usaldavat uuringut kasutatut dopingutesti kohta, vaid ainus uuring on tehtut teadurite poolt kelle enamus omavad selle dopingutesti firma aktsiad! Rohkem selle kohta leiate mu blogis: “Veerpalu dopinguproov on väärtusetu.”


2 Vastust

  1. Sain nii aru, et WADA hGH-test toetub eeldusele, et ilma dopinguta 22 kDa ja 20 kDa isovormide suhe ei muutu. On artikkel, kus leitakse, et treening seda suhet muudab:
    Zarrineh, F., F. Salami, H.N. Bakht, M. Salavati and M. Hedayati, 2009. Effect of acute and chronic aerobic training on plasma GH isoforms concentration in pubertal and pre-pubertal male athletes. J. Applied Sci., 9:13, 2469-2474. (http://scialert.net/abstract/?doi=jas.2009.2469.2474)
    Aga võib-olla on see Teil juba teada. Sel juhul vabandan.

    • Tänan väga. Huvitav – ühtib minu kahtlustega. Monoklonaalsete antikehade kasutamine on üldiselt keerukas rääkis mu teadur-ekspert sellel alal. Seda rohkem ma seda asja vaatan, seda rohkem arvan, et oksidatiivne stress võib olla eriti tähtis vea allikas. Lisan need mõtted varsti blogisse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: