Kasulikud näppunäited

Uus lehekülg

Lugejad on esitanud mitmeid häid küsimusi mis senini on avaldatud posituste kommentaarides. Selleks et teha neid rohkem paistvaks, olen loonud lehekülge “Kasulikud näppunäited“.

Alustan küsimusega “Jäätunud õla” kohta, mis on suhteliselt tavaline ja palju häda tekkitav häire mis on ravitav lihtsalt kombel.

Teine punkt on “Kaitse alkoholi mürgitava toime vastu” mida kahjuks paljudel oleks vaja tunda siin Eestis.

Teen nii, et sellel leheküljel kirjutan lühikokkuvõte vastusest ja viidan tervele vastuele mis leidub vastava postituse komentaaris.

Advertisements

Veerpalu kohtuotsuse tähtsamad punktid

On väga rõõmustav, et lõpuks üleilmne spordikohus ühtis minu arvamusega, et kasutatud test pole piisavalt usaldusväärne.

Tahan kõigepealt selgitada ühte asja, mida on mitmel pool esile tõstetud. Nimelt, kohtu tekstis kirjutatakse, et näib, nagu oleks Veerpalu siiski dopingut kasutanud.

See pole loogiline ja on kohtuotsusega vastuolu,s kuna kohus on kindlaks teinud, et WADA nn  kasvuhormooni isoformide testil on tähtsaid puudused, mis ei luba dopingu kasutamist usaldusväärselt kindlaks määrata. Sellepärast puudub asjalkut alust arvata et võibolla on siiski ennast dopinud.

Tahan kõigepealt nimetada ühte puudust, millel on määrav tähtsus:

1. Vajalik referentsipopulatsioon puudub

WADA kasvuhormooni isoformide testi kaasleiutaja Martin Bildingmaier on rõhutanud, et sugu, iga, keha koosseis (rasv/lihaksed jne), vigastused, sportlase kehatüüp, toitumine ja treeningumeetod mängivad WADA kasvuhormooni testi tulemuste hindamisel olulist osa.

See tähendab, et dopimistesti tulemust saab ainult õigesti hinnata kui võrreldatakse seda isikute omadega kellel on samasugused omadused ja tingimused kui kontrollitud sportlasel. Need moodustavad nn. “referentsipopulatsiooni.” Bildingmaier rõhutab, et sobiv referentsipopulatsioon on hädavajalik tulemuste õigeks hindamiseks (vaata Bildingmaieri tsitaadi allmärkuses).

Ainus referentsipopulatsioon, mida WADA oma teaduslikus aruandes on nimetanud, on  harrastussportlased, kelle füsioloogiline olukord erineb olulisel määral olukorrast, mis tekib sellise väga tugeva ja pideva pingutuse korral, nagu see Veerpalu treeningute puhul esineb.

Teiste sõnadega, testi leiutaja arvamus tähendab et test ei ole usaldusväärne selliste ekstreemsete tingimuste puhul, nagu see Veerpalu juhtumil oli, kuna puudub sobiv referentsipopulatsioon.

Kohtuotsuses esitatakse ka teisi testi nõrkusi, aga juba see tähtis asjaolu on küllaldane selleks, et mõista WADA testi hukka, kuna ilma õiged referentsid on test väärtuseta (vaadake ka allmärkus “Referentsipopulatsioon”).

2. Liiga suur erinevus proovide A ja B vahel

Proovide A ja B vahel oli 30-protsendiline erinveus. W’ADA lubab oma eeskirjades maksimaalselt 20% erinevust, et pidada testimist usaldusväärseks.

A ja B-testi võetakse uurinist samal juhul. Jagatakse seda lihtsalt kahte ossa.

Suur erinevus näitab et midagi on viltu läinud proovidega. 30 protsendiline vahe on väga suur ja  selle tõttu oleks WADA pidanud mõistma Veerpalu proovid väärtusetuks oma enda normide alusel.

On imelik et WADA on kaldunud kõrvale oma enda normidest selles asjas.

Hiljem lisan siia ka teised tähtsad punktid kohtuotsusest.

Tahan kaa siia lisada asjaolu, et ulatuslik kliiniline kogemus on näitanud, et hormoondiagnostika on keerukas asi ja nõuab mitmekesist lähenemisviisi selleks et kindlaks määrata diagnoosi. Maailmajuhtiv kasvuhormooni ekspert, professor Sonksen Londonis, on sellepärast arendanud testi mis võtab seda arvesse ja mõõdab erinevad kasvuhormooni dopimise indikaatoreid (selle nimi on Biomarker test ja on hästi dokumunteeritud). Aga WADA test mõõdab ainult ühte faktorit. WADA on siiski eeldanud oma enda testi, ka kui sellel on puudulik teaduslik dokumentatsioon (alles pärast kasvavat survet dopinguekspertide poolt on WADA andnud järele).

Järeldus

Kuna test ei ole usaldusväärne, pole õigustatud õelda, et “võib-olla on Veerpalu siiski dopingut kasutanud”. See on puhtalt tõestamata spekulatsioon.

____________________________________________________

Allmärkused

Referentsipopulatsioon

Meditsinilises keemias, milles määratakse vereproovid, mängib referentsipopulatsioon (allpool RP) keskset rolli.

Ilma korrektse RP tundmist võib analüüs viia valele järeldusele. Näide:

“Normaalne” Hemoglobiini mõõt on erinev nooremate meeste ja naiste juures, teiste sõnadega, vastavate referentsipopulatsioonide normaalväärtused erinevad. Tulemus mis on normaalne naise juures võib olla “ebanormaalselt madal” mehe juures. (On aga ka olemas erinevus normaalse ja tervikliku väärtuse vahel – selleks et määrata terviklikut hemoglobiini väärtust on vaja luua RP mis koonseb ainult nendest kellel pole raua puudus ega teised häired mis põhjustavad madalat hemoglobiini – võib arvata et siis väheneb vahe nooremate meeste ja naiste vahel samuti kui peale klimakteeriumit).

Ekstreemsetel tingimustel, nagu kõva treenimise puhul, on keha füsioloogia olulisel määral teistsugune mitmed moodi ja see mõjutab ka hormonaalset olukorda. Sellepärast on hädavajlik, et RP koosneb isikutest mis treenivad sama kõvasti kui Veerpalu tegi. Sellist RP ei ole moodustatut WADA poolt.

Veel üks faktor suusatajate osas, on et keha on talvel külmale ilmale adapteeritud, kusjuures on hästi kindlaks tehtud et teatud tähtsate hormoonide tase muutub olulisel määral talvel (eriti kilpnäärme hormooni ja noradrenaliini tase). Sellepärast ei ole välistatud et suusatajate referentsipopulatsiooni peab mõõtma talvises kliimas selleks et saada kätte korrektsed võrdlusväärtused. Seda pole teatavasti tehtud WADA poolt, vaid tähtis referentsigrupp tuli teispidi Aafrikast.

Martin Bildingmaieri arvamus referentsipopulatsiooni kohta

The NFLPA quotes Martin Bidlingmaier, co-founder of the HGH test, who has said that gender, age, body composition, injury history, type of sport, diet and the effects of chronic exercise could all be relevant, and the ratios should be based on “a suitable reference population.” Is WADA’s reference population suitable for 300-pound NFL players? Is it suitable for 6-foot-6 NBA players? Whom did WADA conduct its trials on? Downhill skiers? How big were they, where do they live, what were their diets, their living conditions, their habits? WADA has only provided the NFLPA with some summary info, and not the study itself.

Allikas: “NFL players union is right to question HGH testing methods“.

Mispärast Veerpalu test polnud usaldusväärne

Olen kiiresti  läbi lugenud arbitraažikohtu 75 lk pikkuse otsuse.

See vastab mu  aprillis 2011 esitatud arvamusele (vt. lõpus), milles väitsin, et  puudus teaduslik alus Veerpalu süüdi mõistmiseks. Mind rõõmustab väga, et Spordi Arbitraažikohtul, mis on  kindlasti  tugeva surve all, oli julgus väljendada tõde.

Kõige tähtsam argument minu arvates on asjaolu, et üksainus mõõtmismeetod ei saa usaldusväärselt kindlaks määrata kehaomaste ainete dopingut.

Olen tegelenud hormoonalsete häirete diagnostikaga. Tean, et ei ole võimalik diagnoosida ainult ühe testi põhjal. Inimkeha on väga keerukas. Nii geneetiline variatsioon kui mitmeid teised faktorid võivad kaasa tuua testivigu. Seepärast kasutatakse kliinilises hormoonihaiguste diagnostikas mitut erinevat testi.

Selles suhtes ongi WADA eksinud. WADA on väärarvamusel, et kehaomaseid hormoone saab mõõta  sama täpsuse ja kindlusega ning sama lihtsalt kui kehavõõraid dopinguaineid (viimaseid on ju lihtne eristada). Sellega näitab WADA puudulikku teadmist kliinilise hormoonidiagnostika kohta, mida ka Professor Sonksen, rahvusvaheliselt juhtiv kasvuhormooni ekspert, on maininud.

On ka olemas veel teisi  faktoreid, mis nõrgestavad selle testi usaldusväärsust  ja mida esitati kohtule.

Kahtlust äratab ka asjaolu, et WADA enda töötajad ja teadurid omavad akstiad kasutatud kasvuhormoonitestis. Sellega kaasnevad suured rahateenimise võimalused. Seetõttu on küsitav, kas nad on suutnud jääda testi arendamisel ja rakendamisel objektiivseks. Kahtlust lisab tõik, et nad ei ole lubanud  teistel uurijatel tutvuda kogu  nende testi dokumentatsiooniga.

Lisaks ei ärata usaldust fakt, et WADA  ei ole pikka aega soovinud kasutusele võtta  paremat  “Biomarkeri” meetodit, mis, erinevalt WADA testile, on hästi dokumenteeritud ning  sisaldab mitmeid erinevaid teste  minimeerides eksitusvead  (alles pikema viivituse järel on WADA  hakanud seda “hindama” ka kui selle meetodi usaldusväärsus on juba kinnitatud 30 sõltumatu uurijate poolt)..

Rohkem selle kohta siin: “Veerpalu – kasvuhormooni test pole usaldusväärne

Olen saatnud selle  postituse  ka Suusaliidule ja mind rõõmustab, et needsamad  argumendid  leiduvad ka kohtuotsuses.

Olen alati tundnud suurt uhkust Andruse ajalooliste võitude eest ning  õnnitlen teda südamest.

Varemad postitused selles asjas:

Õnnitlused suure võidu eesti! Olen alati sinusse uskunud.

Õnnitlused suure võidu eesti! Olen alati sinusse uskunud.

Dr Jaan

Kui palju C-vitamiini võib võtta? (V.2.)

Uuendatud ja 22 juunil 2013 teist korda täiendatud versioon.

Kahekordne Nobeli laureaat Linus Pauling väitis oma teadusliku uurimise alusel, et tervise alalhoidmise jaoks on vaja mitu grammi C-vitamiini (= askorbiinhappet) päevas, ja võttis ise vähemalt 4 grammi ja vahest oluliselt rohkem. Väitis ka et kõrgete dooside kasutamine võib ära hoida külmetused ja teised infektsioonid, pärgarterite ja teiste veresoonte lubjastust ning ravida ära vähja. Arstiteadus vasta ägeda reaktsiooniga ja tehti Paulingut maha.

Arstirohu firmad surusid maha

On avastatud, et selle taga oli arstirohufirmad kellel oli hea põhjus karta, et pidid kaotama miljardid kui inimesed ennetaksid haigusi ja raviksid ennast C-vitamiiniga selle asemel et kasutada nende rohud – antibiootikud ja erinevad sümptomi sumbutajad nagu aspirin, partsseetamool jne, mis on tootnud miljardid rohufirmadele. Nende firmade surve all määrati väga madalad C-vitamiini vajaduse normid – 30-40 korda madalam kui Pauling soovitas oma uurimise alusel.

Linus Paulingu avastused on kinnitatud kasvaval määral

Uuringud viimaste aasta kümnete jooksul on aga näidanud et Paulingul on õigus. On leitud et C-vitamiinil on mitmed erinevad ja väga tähtsad funktsioonid kehas, eriti immuunsuse suhtes. Näitaks stimuleerib C-vitmiin Interferooni tekkimist – aine millel on väga tähtais antiviraalne toime.

C-vitamiin on väga kasulik viiruse infektsioonide ennetamiseks. Selle kohta on olemas ulatuslik kogemus. Dr Robert F. Cathcart ravis rohkem kui 20.000 inimesi C-vitamiiniga ja teatas head tulemused mitte ainult külmestuste, vaid ka raskete infektsioonide puhul nagu Gripp, Mononukleoos, Hepatiit, Entsefaliit jne. Selle jaoks oli hädavajalik kasautada nii suurt doosi et kõht kippus minna lahti. Cathcart leidis, et haiguste puhul sai inimene võtta palju suuremad doosid kui tavaliselt ilma et kõht läheb lahti, ja tema järeldus oli et kõht läheb lahti alles siis kui keha on küllastatut, ning see nõuab suured doosid haiguse puhul (vaadake allpool – doosi määrmine). Teine arst, Dr Fred R. Klenner oli juba varem edukalt samuti ära ravinud isegi polio haigeid mis olid juba halvatud.

Märkamisväärne näide on raskes grippi pneumoonias suremas inimeste tervenemine C-vitamiini abil. Vaadake “Suremas patsient taastus koheselt peale C-vitamiini teraapiat“.

C-vitamiinil on ka teised tähtsad toimed kehas kui viiruste eest kaitse. Kõige tähtsam on tema vabade radikaalide neutraliseeriv toime, eriti kuna vabade radikaalide ülekaal kehas on ohtlik ja paistab olla tavaline, vaadake “Arvatav põhjus pärgarterite..

C-vitaimiin on hädavajalik veresoonte tervise jaoks ja kaitseb veresoonte lubjasustuse vastu. Vaadake ka “C-vitamiin – Tähtis koduravim“.

Inimene on kaotanud võime toota C-vitamiini

Nagu selgitatud varemas postituses on C-vitamin loomulik osa imetajate biokeemias. Peaegu kõik imetajad, väljaarvatud inemesed ja mõned affide liigid ning meresead, on võimelised toota C-vitamiini (varemas versioonis oli siin kirjaviga ja sellega ütles teistpidi).

Huvitav on et toodetud C-vitamiini kogus keeha kaalu kohta on suur. Näiteks toodab kits, kellel on laias lastus sama kehakaal kui inimene, 15.000 mg C-vitamiini. Kui haigestub võib toota 100.000 mg. Asjaolu, et C-vitamiini vajadus mitmekordistub ka inimeste juures haiguse puhul on hästi tõestatud teadusuuringute abil.

Kõikide imetajate biokeemia on peaaegu identne. Sellepärast on uurijate järeldus olnud, et C-vitamiini tootmisvõime kaotamine on geneetiline defekt.

Arutatakse isegi kuidas oleks võimalik taastada seda võimet, kuna see parandaks tervist olulisel määral selle läbi, et kaitse vabade radikaalide vastu oleks oluliselt suurem. On isegi esitatud spekulatsiooni, et inimestel kes jõuavad kõrgesse vanadusesse olles terved, võibolla on teatud võime toota C-vitamiini – uurimus selle kohta oleks vaja teha. Mõned uurijad on

Arvatakse igal juhul, et täielik võime tõstaks elu iga olulisel määral.

Pole tõestatud, et C-vitamin põhjustab neerukivid

Arstirohu firmad on hiljuti levitanud kuulujuttu (muud väärtust pole uurimisel millele viidetakse, vaadake allpool ), et C-vitamiin võib mõni kord põhjustada neerukivid. Isegi uurijad kes teatatasid seda, tunnustasid, et see uuring ei tõesta usaldavalt et C-vitamiin põhjustab neerukivide tekkimist (JAMA Internal Medicine, online February 4, 2013).

Uuring neerukivide tekkimise suhtes oli puudulik

Tehtud uuring oli nimelt ebakvaliteetne, polnud “randomiseeritud” (kasutajtae grupp polnud loodud suvaliselt) ja arv kellel oli neerukivid oli väike – 3,4 protsenti (31 isikud 907 C-vitamiini kasutajate seas). (Ka need kes ei kasutanud C-vitamiini said neerukivid – 1,8 %, mis vastab 16 isikule.) Nii väiksed arvud ei ole usaldavad, eriti kui puudub randomiseerimine – tulemus võib olla täitsa juhuslik. Siiski levitati seda tulemust üle tervet maalima (Googlige ise Vitamin C + Kidney stones), pealkirjadega nagu oleks tõestatud, et C-vitamin tekitab neerukivid,  näiteks Reuters: “Vitamin C supplements tied to men’s kidney stones” (4 veebr 2013). Üle maailma pressi teate levitamine on kallis lugu – selle taga seisis tõenäolikut arstirohufirma (vaadake ka allmärkus).

See uuringutulemus on vastuolus ulatusliku kogemusega ja sõltumatu kvaliteetsete uuringutega (vaadake allmärkus “Neerukivid ei tekki” ning näiteks video “Vitamin C protects against kidney stones” milles isegi seletatakse et C lahustab teatud neerukivide liigid).

Põhjus mispärast on esitatut kahtlust on et C-vitamin proviklaasis võib teatud tingimustel tekkida oksaalhappe C-vitamiinist, ja sellepärast on arvatud et oksaalhappe võib tekkida ainevahetuse läbi. Aga hiljuti on leitud, et see ei tööta samuti kehas.

Nagu õeldud, pole olemas tõendeid et C-vitamin toob kaasa oksaalhappe kivide loomist.

Kui oksaalhappe teooria oleks olnud õige, oleks kits saanud oksaal-neerukivid hiigelsuures hulgas iga kord kui on stressitud kuna siis toodab ta 100.000 milligrammi (100 grammi) C-vitamiini.

Imetajad, väljaarvatud inimesed ja üksikud teised imetajte liiigid kes ei tooda C-vitamiini, oleksid olnud ammu väljasurnud kuna hulgaline korduv neerukivide tekkimine kahjustab neerud.

Jah, kui C-vitamiinil väga kõrges doosis oleks olnud mis tahes kahjulikud kõrvalmõjud. oleksid C-vitamiini tootvad immukud ammugi välja surenud. 

G6PD puudus on liialdatud ja küsitatav probleem

Mõned autorid on hoiatanud, et C-vitamiin kõrgetes doosides võib tuua kaasa vere rakude (erütrotsüütide) lõhkemist (hemolüüsi) selle geneetiline defekti puhul. See on ainult toimunud paari juhtumiste seas, ja pole olemas seletust mispärast see toimiks. Teistpidi, teoreetiliselt peaks C-vitamin kaitsma.

Kuna see komplikatsioon on olnud ääretult haruldane on olemas põhjus küsitada kas oli ainult ajaline aga mitte põhjuslik seos. Ei ole välistatud et C-vitamiin tegelikult isegi kaitseb hemolüüsi vastu G6PD puuduse puhul (vaadake allmärkus).

Tähtsam on aga, et see geneetiline defekt on ainult olemas lõunamaade rahvuste seas ja langeb kokku Malaria olemasoluga (kuna kaitseb malaria vastu).

Päevane doos

Linus Pauling arvas, et on vaja vähemalt 3-4 grammi päevas aga rõhutas et vajadus on väga individuaalne ja vahelduv. Kogemused näitavad et vajadus võib mõnedel küll olla 2-4  grammi päevas aga üksikutel inimestel võib päevaline vajadus olla isegi 20 grami päevas ka kui nemad ei ole akuutselt haiged. Selline vajadus on leitud kroonilise infektsioonide puhul mis alati ei anna muud sümptomid kui väsimus/nõrkus.

C-vitamiini vajadus mitmekordistub ja võib rasketel juhustel jõuda 100-200 grammini või isegi rohkem järgmiste olukordade puhul

  • infektsioonide – nii viiruse kui bakterite kui parasiitide,
  • stressi
  • kehavigastuste ja eriti põletiste puhul,
  • operatsioonide,
  • alkoholi kasutamise ja
  • mitmesuguste teiste mürgituste puhul

Arstirohufirmade ostetud uurijad on tekkitanud suurt segadust selles asjas ebaausa uuringu läbi.

On aga hästi tõestatud fakt, et on C-vitamiini vajadus on individuaalne, sõltuvalt inimese stressi tasemest. Sellepärast soovitas  Dr Cathcart et igaüks määrab, kui palju C-vitamiini saab võtta enne kui tekkib natuke lahtine kõht. Soovitas õppida tundma oma keha ja leida välja kuidas vajadus vaheldub stressi ja tervise olukorraga.

Cathcart soovitas kasutada ainult askorbiinhappet, mitte askorbaate. Happel on kaks korda suurem antioksidatiivne efekt. Askorbaatidel on kas naatrium või kaltsium lisatud, ja see võib luua probleeme kui suurte koguste puhul. Naatrium võib nimelt tõsta vererõhku. Kaltsiumit saame tavaliselt rohkem kui piisavalt eriti piima toodete läbi ja liiga suur doos pole kasulik – hiljuti on leitud et võib isegi tuua kaasa osteoporoosi.

Doosi määramine

Dr Cathcart arendas välja meetodi määrata kui palju isikul on vaja C-vitamiini. Nimetas seda jämesoole tolerantsi (allpool lühendatud JT) määramine. See põhineb asjaolul et kui keha on küllastatud, siis askorbiinhappe väljub verest jämesoolesse ja tekkitab kerget ärritust (mis ei ole kahjulik). Ta rõhutas et askorbiinhappe on ainus soovitav C-vitamiini variant (on ka olemas askorbaadid) – on efektiivsem ja testimine töötab hästi ainult sellega.

Cathcart soovitas järgmist protseduuri JT määramiseks

  • Kasutada Askorbiinhappe o,5 või 1 grammilised tablettid.
  • Võtta 1 grammi iga tund terve päev.
  • Siis kui tekkib ebamugav tunne kõhus või kõhulahtisus on jämesoole tolerantsi doos saavutatud.
  • Peale seda võtta 10-20%  vähem päevas kui tolerantsi doos. Kui näiteks tekkis reaktsioon 10 grammi puhul, võtta 8-9 grammi. Põhimõtte on, et doos oleks nii kõrge kui võimalik ilma et ärritaks kõhtu. Kas 10 või 20% vähem kui ärritatav doos saab ainult individuaalselt määrata kogemusega kuna see on natuke erinev.
  • TÄHTIS: Siis kui doos on määratud, pole vaja võtta iga tund, vaid saab jagada seda kolmeks või neljaks korraks, näiteks 3 grammi korraga kolm korda päevas kui on vaja 9 grammi.
  • Haiguse puhul leidis Cathcart JT määramise alusel tuhandite haigete juures, et JT doos võib olla 20-200 grammi või isegi rohkem. Selleks et testida võib olla vaja võtta 2 grammi korraga kuni reaktsioon tekkib. Kui isegi kümne 2 grammi sissevõttu peale päeva jooksul ei tekki reaktsioon, soovitas Cathcart järgmisel päeval võtta 2 grammi igal poolel tunnil. Soovitas alustada sellega nii pea kui esimesed haiguse sümptomid annavad ennast tunda. Külmetuse puhul  leidis Cathcart et JT võis olla 25-50 grammi. Grippi puhul  võis JT olla 50-200 grammi.
  • Kui on ägedad haiguse sümptomid – külmavärinad ja kõrge palavik soovitas ta võtta 3-4 grammi iga 20 minut kuni JT on saavutatud ja siis jätkata natuke madalama doosiga iga päev kuni tekkivad kõhu sümptoomid mis tähendavad et C-vitamiini vajadus on vähenemas, ja sellega keha tervenemas. Siis vähendada päeva doosi 1-2 grammi võrra nii et doos on kogu aeg JT ligidal.

Cathcarti kogemus, mis põhines üle 20.000 haigusjuhtumistel, oli, et nii pea kui inimene saavutab tolerants doosi, siis vähenevad ja tavaliselt isegi kaovad sümptomid – ütles et alati dramaatiline paranemine toimus siis ja kui alalhoitakse JT lähedast doosi siis, võib haige tunda ennest terve.

TÄHTIS: kui katkestakse C-vitamiini võtmist tulevad aga sümptomid alguses tagasi – on vaja võtta JT-lähedast doosi iga päev kuni keha on haiguse elimineerinud ja sellega JT väheneb.

Teised uurijad on teatanud samad kogemused nii dooside kui viiruse haiguste ära ravimiste kohta kui Cathcart, vaadake Dr Thomas Levy raamatud, mis sisaldab 1200 teaduslikud viited (Levy, T.E.  2002).

Cathcart, Klenner ja teised uurijad on ka leidnud et kõrged doosid võivad ära ravida bakteriaalsed infektsioonid (vaadake nimetatud Levy raamat).

Rohkem selle kohta leiate Cathcarti arikklis: Vitamin C titrating..

______________________________________

Allmärkused

1. Neerukivid ei tekki

Dr. Gary Curhan Harvardi ülikoolis juhtis uuringut mis 14 aasta  jooksul jälgis 85,557 naist kellel varem polnud olnud neeru kiivid. Nende vitamin B6 ja vitamin C kasutamine registreeriti (Curhan et al 1999). Leiti et 40 mg vitamin B6 kaitses neerukivide vastu. Vitamin C suhtes polnud statistiliselt tähtis vahe neerukivide sageduse suhte gruppide vahel kes kasutasid kõige vähem vitamin C-d (vähem kui 250 mg/p) ja kõige rohkem  (1,500 mg/p või enam) . Teises uuringus milles osales 45,000 meest 6 aasta jooksul leiti et vitamin C-l oli neerukivi eest kaitsev toime (Curhan et al 1996). Mõned uurijad on isegi teatanud et vitamiin C on lahustanud isegi suured põiekivid (Bleifield & Zucker 1993).

Samuti leidis Dr. Carol Johnston of Arizona State University-s et pole olemas tõendeid et neerukivid tekkivad seoses Vitamin C kasutamisega isegi kõrgetes doosides. [viide hiljem]

Curhani grupp täheldas ke et uuring on leidnud et keemiline C-vitamiini analüüs uriinis toob kaasa oksaalhappe kunstlikut tekkimist proovis. See tähendab, et varemad uuringud mis on teatanud oksaalhappe tõusu uriinis seoses C-vitamiiniga on kunstliku anlüüsivea ja mitte suurenenud oksaalhappe väljaheitmise tulemus.

_____________________________________________

2. G6PD puuduse kohta

Üks näidis, mis illustreerib kui liialdatud on hoiatused selle kohta on järgmine:

Nigeriaan, kellel oli G6PD puudus, ja sai HIV töttu  40.000 mg C-vitamiini infusiooni kolm korda nädalas, ja lisaks veel sama palju tablettidena iga päev (see tähendab 80.000 mg infusioonipäevadel), ei reageerinud hemolüüsiga. Kui aga tõsteti doosi kuni 80.000 mg infusioonini, siis tekkis hemolüüs. Ei ole selge et see tekkis C-vitamiini tõttu kuna sai ka teised rohud mis võibolla võimendasid tundelikust.

Asjaolu et ta kannatas nii hiigelsuurt doosi kui 80.000 mg päevas ilma reageerimata annab igal juhul põhjust arvata, et G6PD puudus pole riski faktor tavalistes doosides.

Autor Thomas Levy kirjutab oma raamatus C-vitamiini kohta, et maailmas on olemas ainult paar teaduslikult dokumenteeritud hemolüütilise kriisi juhtumised  seoses C-vitamiiniga. Ta kommenteerib, et kuna C-vitamiini on kasutatud suurel määral ja kõrgede doosidega mitmel pool maailmas, ja G6PD puudus on väga tavaline Malaria piirkondades, peaksid hemolüütilise kriisi juhtumised olema olnud tavalised selle vitamiini kasutamise puhul. Teiste sõnadega, hemolüüs paistab olla ääretult ebatavaline seoses väga kõrgete C-vitamiini doosidega ka kui on olemas G6PD puudus.

Statistiliselt,

  • kuna G6PD puudus on väga tavaline malaria piirkondade etniliste gruppide seas (eriti afrikaanlased, vahemere rahvused, Indialased, kaug-ida rahvused kannavad seda geeni)
  • kuna mitmed erinevad faktorid põhjusavad hemolüüsi G6PD puuduse puhul
  • kuna C-vitamiini kasutamine kõrgetes doosides on tavaline

siis on olemas võimalus et tekkib hemolüüs juhuslikult, ilma põhjuslikut seost, mõni kord kui kasutatakse C-vitamiini suurtes doosides.

Isegi, kuna hemolüüs teistel põhjustel on väga palju tavalisem, võib sellise hemolüüsi ääretult haruldane sagedus seoses C-vitamiini kasutamisega anda põhjust arvata, et võibolla kaitseb C-vitamiin tegelikult hemolüüsi eest, ja et väga haruldaselt see ei õnnestu.

On ka esitatut hüpoteesi mispärast selline kaitse-effekt võiks toimuda (nimelt et C-vitamiin viib glutathiooni vererakkudes redutseeritud seisundisse ja sellega tekkib tugev antioksidant mis vähendab rakkude seinade nõrgendavate vabade radikaalide kogust).

_____________________________________________

3. Võltsitud uurimine ravimite suhtes on muutud tavaliseks

On tavaline et arstirohufirmad ja teised multinatsionaalsed ettevõtted tellivad uurimistulemused oma huvide edendamiseks. Isegi kirjutavad firmad ise uurimisaruanded valmis, ostes kuulsate uurijate allkirjad. On toimunud et naad on keelanud “autoritel” näha uurimisprotokollid (üks inglismaa uurija mis nõudis näha protokoll kaotas oma töökoha peale tugevat survet ülikooli juhtkonna vastu, mis oli edukas, kuna ülikool vajas firma sponsorlust).

Isegi ameerika arstide oma teaduslik ajakiri “Journal of American Medical Assocciation” (JAMA) on avaldanud muret selle suhtes. Raamatus Trust us, we are experts esitab JAMA  peatoimetaja suurt muret uurijate madala eetika eest – leiab, et toimub “võidu ajamine eetika kõige madalamale tasemele” ning lisab: “Uurijate käitumine on meeleheitev, shokkeriv ja hirmutav“(lk 217):

In 1999 Drummond Rennie, editor of JAMA [Journal of American Medical Association, a world leading medical publication], said private funding of medical research was causing “a race to the ethical bottom…. The behavior of universities and scientists is sad, shocking, and frightening,” Rennie said. “They are seduced by industry funding, and frightened that if they don’t go along with these gag orders, the money will go to less rigorous institutions,” he said.

_____________________________________

JÄRELDUS

On soovitav olla väga umbusklik teadusaruannete suhtes mis väidavad, et loomulikud, ja ulatusliku kogemuse alusel peetud väärtuslikud ained või ravimid, ei ole efektiivsed või on kahjulikud juhul kui nende kasutamine on vastuolus rohutootjate huvidega.

Viited

Curhan, G.C., W.C. Willett, E.B. Rimm, et al. (1996) “A Prospective Study of the Intake of Vitamins C and B6, and the Risk of Kidney Stones in Men.” J Urol 155:6 (1996): 1847-1851.

C:urhan, G.C., W.C. Willett, F.E. Speizer, et al. (1999) “Megadose Vitamin C Consumption Does Not Cause Kidney Stones. Intake of Vitamins B6 and C and the Risk of Kidney Stones in Women.” J Am Soc Nephrol 4 (April 1999): 840-845.

Levy, T.E. [Raamat] Vitamin C, Infectious Diseases, and Toxins: Curing the Incurable. Xlibris, 2002. [See link on Kindle versioonile, vaadake Kindle for PC selle kohta]

Kui palju C-vitamiini võib võtta?

Kuna olen täna täiendanud seda postitust suurel ja tähtsal määral, postitan seda uue versioonina, blogi tellijate teadmiseks.

Klikkige siin uue versioonile jõudmiseks See sisaldab muuseas instruktsiooni kuidas määrata om C-vitamiini vajadust.

 

Efektiivne vähiravi loomulikul viisil?

Kirjutan seekord mõnede väga huvitavate vähiravi meetodite kohta, mille ravitulemused paistavad olevat võrratult paremad kui kemoteraapia.

Mul ei ole arstina lubatud soovitada muud kui tavalisi meetodeid. Sellepärast saan ainult kirjeldada neid  ja rääkida ravimise kogemustest.

Need meetodid põhinevad asjaolul, et vähiarakkudel on omadused, mis erinevad tavalistest rakkudest.

1. Vähirakkude hävitamine nälgimise läbi

Üks meetod põhineb avastusel, et vähirakud ei saa kasutada muud kui süsivesikuid energiaallikana. Tavalised rakud on  võimelised energiaallikana kasutama ka rasva.

Sellepärast ennustati, et peaks olema võimalik nälgida vähiarakud surnuks selle läbi, et välditakse süsivesikuid täiesti ja kasutatakse ainult rasva energiaallikana.

Kliinilised kogemused on näidanud, et see ennustus oli korrektne. Isegi  laialdaselt metatstaseerunud vähiga haiged on saanust vähist lahti.

Kogemus on näidanud, et eriti kasulik rasv selle teraapia puhul on olnud kookosrasv, mis erinevalt teistest rasvadest ei koorma maksa, vaid läheb otse rakkudesse, varustades neid energiaga. Mõned uuringud võimaldavad näidata, et kokosõlil on lisaks teatud määral ka vähirakke surmav toime.

2. Vähirakkude hävitamine kõrge pH loomise läbi

Teine meetod põhineb asjaolul, et vähirakud absorbeerivad mitte-radioaktiivset Cesiumit suurel määral, aga normaalsed rakud seda ei tee. Cesium on väga aluseline (leelis) ja sellepärast tõuseb pH vähirakkudes nii kõrgele, et need surevad (pH kõrgem kui 8).

Mitte-radioaktiivne Cesium on ebamürgine, aga viib mõõdukal määral kaaliumit välja samuti kui diureetikumid. Sellepärast on vaja kasutada kaaliumi toidulisandit.

Kogemused on näidanud et ka see meetod on saanud päästa väga edasijõudnud vähihaigeid.

Kombineerimine

Ma pole leidnud infot nende kahe meetodi kombineerimise kohta. Mõlemad on lihtsad ja nendel pole kahjulikud kõrvalmõjud. Ei paista olevat välistatud, et võivad võimendada üksteist, kuna pH tõus võib nõuda suuremat energiapanust vähirakkude poolt selleks, et kaitsta ennast pH tõusu vastu ja sellega võib arvata, et tekib suurem tundlikkus toidupuuduse vastu.

Kombineerimine võib olla väärtuslik, kuna vähirakkudel on tendents muuta resistentseks (ka kui minuteada pole nähtud resistentsust nende kahe meetodi vastu) ja see on raskem kui kasutatakse rohkem kui ühte ravimeetodit.

Kommentaar

Ka kui suured statistilised uuringud puuduvad on kliinilised kogemused väga imponeerivad nimetatud kahe ravimeetodi puhul. On äärmiselt ebatavaline, et kaugelearenenud metastatseerunud vähk paraneb “spontaanselt”. Kuid nende teraapiate puhul on olnud kogemus, et  isegi rasketel juhtumitel ebaõnnestumine on olnud ebatavaline  (psüühiline faktor on tähtis siin – inimest, kes on kaotanud elutahte, on raske päästa ellu isegi kõige efektiivsemate meetodidega ja kahjuks pole depressioonid ebatavalised vähi puhul ja on väga tähtis neid ravida).

Tavaliste kemoteraapia ravimite heakskiitmiseks eeldavad ravimiametid ainult, et ravim vähendaks tuumori suurust 3 kuu jooksul. Pole üldse olemas nõuet, et saaks päästa elu, isegi mitte et pikendada elu olulisel määral.

Väga väike osa vähiliikidest on ravitavad kemoteraapiaga, enamus nendest on haruladased vähi variandid. Enamus uuringutest on sponsoreeritut ravimifirmade poolt ja tekitavad mulje, et tulemused on palju paremad. Kahjuks pole see uuring usaldatav – mitu analüüsi on näidanud, et sponsoreeritud uuringud ei anna korrektset pilti. Ainult uuringud, mis on täitsa sõltumatud, on usaldatavad.

Sõltumatud uuringud on jõudnud teisele järeldusele kui firmade propagandauuring. Nemad on näidanud, et vähiravi on väga ebaefektiivne täieliku tervenemise võimaldamise suhtes. Teraapiad saavad küll eemaldada vähirakud ajutiselt, vahest mõnede aastate jooksul. Aga lõplikku paranemist on ainult täheldatud 3% puhul kõikide vähi vormide seas.

Üks sõltumatu rootsi uuring võrdles kemoteraapiaga ravitud prostata vähki põdenud mehi nendega, kes ei olnud saanud mingit ravi (polnud teadlikud, et nendel oli vähk – avastati seda alles obduktsioonil). Leiti et kemoteraapia ei pikkendanud elu üldse. Kahjuks on olemas väheseid selliseid sõltumatuid uuringuid, aga üldine pilt on, et kemoteraapia on väga ebaefektiivne. Ainus kindel tulemus selle teraapia puhul on, et on suur oht saada halvad kõrvalmõjud mis tihti rikuvad elukvaliteeti kuni surmani.

Siiski onkoloogid soovitavad neid teraapiaid – mispärast? Põhjus on, et ravimiametid nii Eestis kui mujal Euroopas (ja ka mujal) kiidavad ainult heaks kemoteraapiat (ja kiiritamist) vähiravis, ja arst, kes soovitab midagi muud, võib kaotada litsentsi sellepärast et ta soovitav mitte “heaks kiidetud” metoodid.

Selle olukorra põhjus on omakorda see, et ravimitootjatel on mängus suured huvid. Nende vähiravimid toovad multimiljardeid kasumeid igal aastal – mõned juhused on dokumenteeritud, milledes  teatud suured ravimifirmad on kasutanud ravimiametitele pististe andmist turustamisabinõuna. On põhjus kahelda, et avastatud pistisejuhtumid on “jäämäe tipp” kuna on olemas paljud tõendeid, et nende firmade eetiline tase on väga madal, vaadake ka USA raviamet surus maha efektiivset vähiravimit.

Usaldustäratav on, et nimetatud kaks meetodit põhinevad teaduslikel avastatustel ja on loogiliselt seletatavad.

Täiendan

Alguselt tahtsin kirjutada pikemalt ja põhjalikumalt selle kohta, aga kuna vähi sagedus on kõrge, ja ma ei tea kuna jõuan, tundsin et on parem kõigepealt jagada seda infot ja hiljem täiendada.

Tahan juba nüüd lühidalt nimetada, et uurimustes on leitud, et vitamin D3 suurtes annustes koos magneesiumiga viib vähi eemaldamisele. Tõsise haiguse puhul on ka alati keha C-vitamiini vajadus palju kõrgem kui tavaliselt, vaadake “Kui palju C-vitamiini võib võtta?“.