Veerpalu kohtuotsuse tähtsamad punktid

On väga rõõmustav, et lõpuks üleilmne spordikohus ühtis minu arvamusega, et kasutatud test pole piisavalt usaldusväärne.

Tahan kõigepealt selgitada ühte asja, mida on mitmel pool esile tõstetud. Nimelt, kohtu tekstis kirjutatakse, et näib, nagu oleks Veerpalu siiski dopingut kasutanud.

See pole loogiline ja on kohtuotsusega vastuolu,s kuna kohus on kindlaks teinud, et WADA nn  kasvuhormooni isoformide testil on tähtsaid puudused, mis ei luba dopingu kasutamist usaldusväärselt kindlaks määrata. Sellepärast puudub asjalkut alust arvata et võibolla on siiski ennast dopinud.

Tahan kõigepealt nimetada ühte puudust, millel on määrav tähtsus:

1. Vajalik referentsipopulatsioon puudub

WADA kasvuhormooni isoformide testi kaasleiutaja Martin Bildingmaier on rõhutanud, et sugu, iga, keha koosseis (rasv/lihaksed jne), vigastused, sportlase kehatüüp, toitumine ja treeningumeetod mängivad WADA kasvuhormooni testi tulemuste hindamisel olulist osa.

See tähendab, et dopimistesti tulemust saab ainult õigesti hinnata kui võrreldatakse seda isikute omadega kellel on samasugused omadused ja tingimused kui kontrollitud sportlasel. Need moodustavad nn. “referentsipopulatsiooni.” Bildingmaier rõhutab, et sobiv referentsipopulatsioon on hädavajalik tulemuste õigeks hindamiseks (vaata Bildingmaieri tsitaadi allmärkuses).

Ainus referentsipopulatsioon, mida WADA oma teaduslikus aruandes on nimetanud, on  harrastussportlased, kelle füsioloogiline olukord erineb olulisel määral olukorrast, mis tekib sellise väga tugeva ja pideva pingutuse korral, nagu see Veerpalu treeningute puhul esineb.

Teiste sõnadega, testi leiutaja arvamus tähendab et test ei ole usaldusväärne selliste ekstreemsete tingimuste puhul, nagu see Veerpalu juhtumil oli, kuna puudub sobiv referentsipopulatsioon.

Kohtuotsuses esitatakse ka teisi testi nõrkusi, aga juba see tähtis asjaolu on küllaldane selleks, et mõista WADA testi hukka, kuna ilma õiged referentsid on test väärtuseta (vaadake ka allmärkus “Referentsipopulatsioon”).

2. Liiga suur erinevus proovide A ja B vahel

Proovide A ja B vahel oli 30-protsendiline erinveus. W’ADA lubab oma eeskirjades maksimaalselt 20% erinevust, et pidada testimist usaldusväärseks.

A ja B-testi võetakse uurinist samal juhul. Jagatakse seda lihtsalt kahte ossa.

Suur erinevus näitab et midagi on viltu läinud proovidega. 30 protsendiline vahe on väga suur ja  selle tõttu oleks WADA pidanud mõistma Veerpalu proovid väärtusetuks oma enda normide alusel.

On imelik et WADA on kaldunud kõrvale oma enda normidest selles asjas.

Hiljem lisan siia ka teised tähtsad punktid kohtuotsusest.

Tahan kaa siia lisada asjaolu, et ulatuslik kliiniline kogemus on näitanud, et hormoondiagnostika on keerukas asi ja nõuab mitmekesist lähenemisviisi selleks et kindlaks määrata diagnoosi. Maailmajuhtiv kasvuhormooni ekspert, professor Sonksen Londonis, on sellepärast arendanud testi mis võtab seda arvesse ja mõõdab erinevad kasvuhormooni dopimise indikaatoreid (selle nimi on Biomarker test ja on hästi dokumunteeritud). Aga WADA test mõõdab ainult ühte faktorit. WADA on siiski eeldanud oma enda testi, ka kui sellel on puudulik teaduslik dokumentatsioon (alles pärast kasvavat survet dopinguekspertide poolt on WADA andnud järele).

Järeldus

Kuna test ei ole usaldusväärne, pole õigustatud õelda, et “võib-olla on Veerpalu siiski dopingut kasutanud”. See on puhtalt tõestamata spekulatsioon.

____________________________________________________

Allmärkused

Referentsipopulatsioon

Meditsinilises keemias, milles määratakse vereproovid, mängib referentsipopulatsioon (allpool RP) keskset rolli.

Ilma korrektse RP tundmist võib analüüs viia valele järeldusele. Näide:

“Normaalne” Hemoglobiini mõõt on erinev nooremate meeste ja naiste juures, teiste sõnadega, vastavate referentsipopulatsioonide normaalväärtused erinevad. Tulemus mis on normaalne naise juures võib olla “ebanormaalselt madal” mehe juures. (On aga ka olemas erinevus normaalse ja tervikliku väärtuse vahel – selleks et määrata terviklikut hemoglobiini väärtust on vaja luua RP mis koonseb ainult nendest kellel pole raua puudus ega teised häired mis põhjustavad madalat hemoglobiini – võib arvata et siis väheneb vahe nooremate meeste ja naiste vahel samuti kui peale klimakteeriumit).

Ekstreemsetel tingimustel, nagu kõva treenimise puhul, on keha füsioloogia olulisel määral teistsugune mitmed moodi ja see mõjutab ka hormonaalset olukorda. Sellepärast on hädavajlik, et RP koosneb isikutest mis treenivad sama kõvasti kui Veerpalu tegi. Sellist RP ei ole moodustatut WADA poolt.

Veel üks faktor suusatajate osas, on et keha on talvel külmale ilmale adapteeritud, kusjuures on hästi kindlaks tehtud et teatud tähtsate hormoonide tase muutub olulisel määral talvel (eriti kilpnäärme hormooni ja noradrenaliini tase). Sellepärast ei ole välistatud et suusatajate referentsipopulatsiooni peab mõõtma talvises kliimas selleks et saada kätte korrektsed võrdlusväärtused. Seda pole teatavasti tehtud WADA poolt, vaid tähtis referentsigrupp tuli teispidi Aafrikast.

Martin Bildingmaieri arvamus referentsipopulatsiooni kohta

The NFLPA quotes Martin Bidlingmaier, co-founder of the HGH test, who has said that gender, age, body composition, injury history, type of sport, diet and the effects of chronic exercise could all be relevant, and the ratios should be based on “a suitable reference population.” Is WADA’s reference population suitable for 300-pound NFL players? Is it suitable for 6-foot-6 NBA players? Whom did WADA conduct its trials on? Downhill skiers? How big were they, where do they live, what were their diets, their living conditions, their habits? WADA has only provided the NFLPA with some summary info, and not the study itself.

Allikas: “NFL players union is right to question HGH testing methods“.

Advertisements

Mispärast Veerpalu test polnud usaldusväärne

Olen kiiresti  läbi lugenud arbitraažikohtu 75 lk pikkuse otsuse.

See vastab mu  aprillis 2011 esitatud arvamusele (vt. lõpus), milles väitsin, et  puudus teaduslik alus Veerpalu süüdi mõistmiseks. Mind rõõmustab väga, et Spordi Arbitraažikohtul, mis on  kindlasti  tugeva surve all, oli julgus väljendada tõde.

Kõige tähtsam argument minu arvates on asjaolu, et üksainus mõõtmismeetod ei saa usaldusväärselt kindlaks määrata kehaomaste ainete dopingut.

Olen tegelenud hormoonalsete häirete diagnostikaga. Tean, et ei ole võimalik diagnoosida ainult ühe testi põhjal. Inimkeha on väga keerukas. Nii geneetiline variatsioon kui mitmeid teised faktorid võivad kaasa tuua testivigu. Seepärast kasutatakse kliinilises hormoonihaiguste diagnostikas mitut erinevat testi.

Selles suhtes ongi WADA eksinud. WADA on väärarvamusel, et kehaomaseid hormoone saab mõõta  sama täpsuse ja kindlusega ning sama lihtsalt kui kehavõõraid dopinguaineid (viimaseid on ju lihtne eristada). Sellega näitab WADA puudulikku teadmist kliinilise hormoonidiagnostika kohta, mida ka Professor Sonksen, rahvusvaheliselt juhtiv kasvuhormooni ekspert, on maininud.

On ka olemas veel teisi  faktoreid, mis nõrgestavad selle testi usaldusväärsust  ja mida esitati kohtule.

Kahtlust äratab ka asjaolu, et WADA enda töötajad ja teadurid omavad akstiad kasutatud kasvuhormoonitestis. Sellega kaasnevad suured rahateenimise võimalused. Seetõttu on küsitav, kas nad on suutnud jääda testi arendamisel ja rakendamisel objektiivseks. Kahtlust lisab tõik, et nad ei ole lubanud  teistel uurijatel tutvuda kogu  nende testi dokumentatsiooniga.

Lisaks ei ärata usaldust fakt, et WADA  ei ole pikka aega soovinud kasutusele võtta  paremat  “Biomarkeri” meetodit, mis, erinevalt WADA testile, on hästi dokumenteeritud ning  sisaldab mitmeid erinevaid teste  minimeerides eksitusvead  (alles pikema viivituse järel on WADA  hakanud seda “hindama” ka kui selle meetodi usaldusväärsus on juba kinnitatud 30 sõltumatu uurijate poolt)..

Rohkem selle kohta siin: “Veerpalu – kasvuhormooni test pole usaldusväärne

Olen saatnud selle  postituse  ka Suusaliidule ja mind rõõmustab, et needsamad  argumendid  leiduvad ka kohtuotsuses.

Olen alati tundnud suurt uhkust Andruse ajalooliste võitude eest ning  õnnitlen teda südamest.

Varemad postitused selles asjas:

Õnnitlused suure võidu eesti! Olen alati sinusse uskunud.

Õnnitlused suure võidu eesti! Olen alati sinusse uskunud.

Dr Jaan

Veerpalu – kasvuhormooni test pole usaldusväärne

100% kindlat hormoonitesti meetodit pole olemas

WADA on Veerpalu dopingukontrolli puhul kasutanud  nn kasvuhormoni isoformide (KHI) testi. Selle usaldusväärsus pole teaduslikult kinnitatud ning just seepärast pole õigustatud  Veerpalu süüdlaseks mõistmine dopingu suhtes.

Arstiteadusel on ulatuslik kogemus hormoonide testimistest. On tavapärane kogemus, et kõikide testide puhul, kaasaarvatud testid, mis kasutavad sama metoodikat kui WADA isoformide test, võivad tekkida valed tulemused. See testimeetod on õrn ja keerukas. Inimese biokoeemia on väga komplitseeritud ning on olemas geneetiline variatsioon, mis saab mõjutada selle testi tulemusi. Pole ka välistatud, et võivad olla olemas tundmatud ained, mis  testi tulemusi mõjutavad.

Sisemeditsiini  spetsialistina (rootsi arstieriala), olles diagnoosinud paljusid inimesi erinevate hormonaalsete haigustega ja olles näinud mitmeid tähtsaid mõõtmisvigu, leian, et on vastuvõtmatu, kui pannakse “diagnoos” ainult ühe testimeetodi tulemuse põhjall. Mitte ükski kompetentne arst ei pane inimese tulevikku tõsisel määral prognoosides diagnoosi ainult ühe testimeetodi alusel.  Levinud arstiteaduse kogemus kinnitab, et dignoosi määramisel on alati vajalik uurida asja mitmekülgselt ja kasutades mitmeid erinevaid testimeetodeid.

WADA väide selle kohta, et  nende “kasvuhormooni isoformide test eksib vähem kui  0,01% juhtumitest (vt. allpool märkust “False positives..”), on väga kahtlane. Tavaliselt on hormonaalsetel testidel palju suurem veaprotsent.

Usaldatav kasvuhormooni test peab olema mitmekülgne

Kasvuhormooni testimine erineb teistest dopingutestidest oluliselt selles mõttes,  et on küsimus on loomulikust  kehas tekkinud ainest.

Kui uuritakse kunstlikku ainest,  mida normaalselt  kehas ei leidu, on asi palju lihtsam  ja dopingu kindlaksmääramiseks võib piisata ühestainsast  testist (kui selle usaldusväärsus on hästi kontrollitud).

Usaldusväärne kehaomase ainega dopingu testimine peaks kasutama mitmeid näitajaid dopingu tuvastamiseks, sarnaselt haiguse diagnostikaga, ning  mitte piirduma sportlase elu määravat otsuse tegemisel ainult ühel mõõtmisel põhineva testiga, nagu WADA seda teeb kasvuhormooni suhtes. See on vastuolus ulatusliku arstiteadusliku diagnostika kogemusega.

WADA on teinud olulise  vea selles, et on  käsitlenud kasvuhormooni testimist samamoodi kui kehavõõraste ainete testimist.

WADA keeldub kasutama paremini kinnitatud alternatiivi

Kasvuhormooni suhtes on olemas sobivam alternatiiv, nimelt maailma juhtiva kasvuhormooni eksperdi professor Peter Sonkseni biomarkeri meetod. See on mitmekülgne test, mis kasutab mitmeid omavahel sõltumatuid näitajaid.  Sonkseni kogemusel üksainuke näitaja ei ole piisav dopingu kindlaksmääramiseks, ilma et tekiks oht süütu sportlase “vehelejäämiseks”.

Hiljuti on ka juhtivad antidopingu eksperdid esitanud oma lugupidamist selle testi suhtes, kaasarvatud briti ja ameerika dopingukontrolli asutuste juhid.

On kahtlane ja imelik, miks WADA on kaua keeldunud kasutamast  biomarkeri testi, seda enam, et  selle testi usaldusväärsust, erinevalt WADA kasvuhormooni testist, on kinnitatud mitmete sõltumatute uurijate poolt teaduslikult dokumenteeritud mitmeaastaste testimiste kaudu ning mille tulemused on avalikustatud rohkem kui 30 teaduslikus töös (vt. viide “Biomarker test”).

“The consensus … is that this test is a well-validated, scientifically reliable test which extends the window of detection and would also be important to implement,” Tygart [USA Anti-Doping Agency peadirektor/JS] told the AP following a separate anti-doping and ethics symposium.. in London. He said the biomarker test had been supported by more than 30 peer-reviewed scientific articles.”

Allikas:Anti-doping officials back new HGH test“. Olympic sports 3 oktoober 2011.

WADA on teatanud, et neil on vaja “hinnata” seda testi enne kasutuselevõttu. On vastuvõetamatu, et WADA peab vajalikuks “hinnata” testi, mida on juba väga põhjalikult hinnatud  ning sõltumatute uurijate poolt heakskiidetud , samas kui ei ole aktsepteeritud vastavaid teaduslikke nõudeid nende endi testi suhtes.

Iga tõsine ja vastustundlik teadur teeks teistpidi – eelistaks inimese elu ja saatust määrava testimise puhul kahtlemata  hästitõestatud testi kasutamist .

WADA on keeldunud informeerima USA rugby assotsiatsiooni, mis on testi referentsipopulatsioon. Testi kaasleiutaja on nimelt rõhutanud, et referentspopulatsioon peab olema sarnane kui testitud sportlased:

The NFLPA quotes Martin Bidlingmaier, co-founder of the HGH test, who has said that gender, age, body composition, injury history, type of sport, diet and the effects of chronic exercise could all be relevant, and the ratios should be based on “a suitable reference population.” Is WADA’s reference population suitable for 300-pound NFL players? Is it suitable for 6-foot-6 NBA players? Whom did WADA conduct its trials on? Downhill skiers? How big were they, where do they live, what were their diets, their living conditions, their habits? WADA has only provided the NFLPA with some summary info, and not the study itself.

Ainus referentsipopulatsioon, mida WADA on nimetanud oma teaduslikus aruandes, on hobisportlased. Nende füsioloogiline olukord erineb kindlasti olulisel määral sellest, mis tekib sellise võimsa ja pideva pingutuse puhul nagu tekkis Veerpalu treenimisel. Teiste sõnadega, testi leiutaja ei tunnusta testi usaldusväärsust sellistes ekstreemsetes tingimustes nagu esinesVeerpalul, kui pole olemas vastavat referentsipopulatsiooni.

WADA käitumine kasvuhormooni asjas pole teaduslik. Paistab, et tegeletakse pigem omaenda juhtide ärihuvide soodustamisega selle asemel, et  rakendada testimismetoodikat, mis kindlustaks maksimaalsel võimalikul määral  süütu sportlase  ülekohtu vältimise. WADA  juhid  nimelt omavad kasvuhormooni isoformide testi aktsiaid (vt. allpool).

Kahtlused WADA suhtes

  • On kahtlane, miks WADA on korduvalt keeldunud avalikustamast oma dokumentatsiooni testi usaldusväärsuse ja täpsuse kohta.
  • On kahtlane, miks on keeldutud  sõltumatute uurijate kontrollist testi usaldusväärtuse üle. Testi kasutati esimene kord aastal 2004, mille järel on olnud palju aega selle objektiivsust kontrollida.
  • On kahtlane, et WADA juhtkonna liikmed ja uurijad omavad aktsiad WADA kasvuhormooni testis, kusjuures nemad on ainsad “teadusliku” aruande autorid  vaadake siin.

Need asjaolud panevad kahtlema, et WADA teab, et sõltumatute uurijate poolt testi kontrollimine ei  kinnitaks seda, mida WADA väidab testi usaldusväärsuse kohta.

On vaja panna WADA tööviis ja testimispõhimõtted kahtluse alla.

Spordimaailm peaks nõudma järgmist:

  • WADA töötajatel ja uurijatel ei tohi olla ärihuvisid seoses kasutatud testidega.
  • WADA ei tohi kasutada sõltumatute teadlaste poolt tõestamata teste (nagu kasvuhormoonide isoformide test, mida kasutati Veerpalu dopingukontrolli puhul).  
  • WADA avalikustagu oma isoformide testi hindamise dokumentatsioon ja  tingimata lubagu sõltumatutel uurijatel kontrollida testi usaldusväärsust (WADA senine käitumine annab põhjust kahelda, et siin võib olla küsimus pettusest).
  • kehaomaste ainete dopingukontrolli puhul tuleb kasutada mitmeid näitajaid
  • WADA kasutagu sõltumatuid tipptasemel teaduslikke konsultante, kes on  määrava otsusõigusega dopinguasjades.
  • dopingutestimist rakendataks inimlikult ja väga ettevaatlikult võttes arvesse, et tippsportlase edu tuleneb suurest aastatepikkusest  panusest ja just sellepärast on vale testitulemus raskesti traumeeriv tragöödia. Väga põhjalikud teaduslikud tõendid peavad kinnitama testi  usaldusväärsust, enne kui seda kasutatakse (WADA on käitunud täpselt teistpidi oma kasvuhormooni testiga).

Asjaolu, et WADA töötajate ärihuvid võivad mõjutada WADA  otsuseid, nõrgestab organisatsiooni usaldusväärsust olulisel määral.

Raha tagaajamine võib kaasa tuua selle, et WADA ei ole piisavalt ettevaatlik, põhjalik ja vastutustundlik oma dopingutestide valimisel ja rakendamisel.

Kuidas saab spordimaailm aktsepteerida, et selline äritegev, tähtsaid fakte peitev ning sobivama ja paremini tõestatud testi kasutamisest keelduv organisatsioon võib teha ülimalt tähtsaid ja potentsiaalselt raskesti traumeerivaid otsuseid sportlase elu suhtes?

Lõppjäreldus

Kui kohtunikud on ausad ja respekteerivad teadust, on ainult üks otsus võimalik – pole tõestatud, et Andrus Veerpalu on kasutanud kasvuhormooni dopingut.

Lisa peale Veerpalu süütuks mõistmist

On väga rõõmustav, et kohtunikud käsitlesid asja ausalt respekteerides teadust, pealtvaatama tugevast survest karistada Veerpalud.

Allikad:

Nõuanded seljavalu koduraviks

Tähelepanu, olen 16 veebruaril 2015 täiendanud seda postitust. Soovitan jälle läbi lugeda, kui olete seda juba varem lugenud.

Kokkuvõtte

Koduraviga, kasutades ECIWO akupressuuri koos magnesiumiga ja MSM-iga on hea võimalus ise panda selja korda. Üks tavaline ravimeetod on on järsud “manipulatsioonid”. Selgitan mispärast on olemas oluline oht et selline ravi võib kahjustada selja ja tuua kaasa selja ebastabiilsust mille tõttu valud tekkivad üha sagedamini.

Aga kõige lihtsam, kindlam ja loomulikult odavam on asja ise panda korda, ja see on tihti võimalik.

Eneseravi

Kombineerides järgnevaid meetmeid on hea võimalus saada lahti akuutse seljaliigeste lukkustusest. Isegi pikkaajalised valud võivad paraneda.

Ravi peamine komponent on:

  • ECIWO akupressuur.  Olen seda kirjeldanud siin: Revolutsioneeriv “koduakupunktuuri” meetod. See võib üsna kiiresti eemaldada nii valu kui seljaliigeste lukkustamist (seletus lukkustamise kohta allpool) kui teha korraliklut ja, paranemine on kiirem ja efektiivsem kui võtate eriti Magneesiumit aga soovitavalt ka MSM-i samal korral (vaadake allpool). ECIWO-instituut Hiinas on seda kasutanud tuhandite seljahaigete juures ja teatab, et on isegi olnud võimalik parandada rasked ja kroonilised seljavalud.
Selleks et, optimeerida ravi, on väga soovitav kasutada järgmist:
  • Magneesium. See on tavaliselt vajalik, kuna minu kogemusel on tihti magneesiumi puudusest tulenev krambi tendents olemas selja haiguste puhul. Magneesium on ebamürgine, ja sellepärast saab seda kasutada ilma kahtluseta (ettevaatus ainult raskema neeruhaiguse puhul). Vaadake “Magnesium: jalavann..“.
  • Vitamin D3. USA-s tehtud uuring leidis et üle 90 protsenti nendest kellel oli seljavaljud, oli Vitamin D 3 puudus, vaadake postitus “Selja, luude või lihaste valu? Proovige D-vitamiini!“. See vitamiin on ka vajalik magneesiumi omistamiseks. On sellega hädavajlik esmane meetme. Piisav doos on tähtis, vaadake Kui palju D-vitamiini võtta?
  • MSM – MethylSulfonylMethan, mis on looduslik aine, millel on põletiku vähendav ning seljakudede parandamissoodustav toime. Soovitan korraliku doosi suurusega 2000 mg 3 korda päevas sissevõtmiseks. MSM-i salvi on ka hea peale määrida.

Soovitan eeskätt ravida selja nende meetmetega, mida on kasulik kasutada koos, kuna nemad võimendavad üksteise toimet olulisel määral. On väga võimalik, et saate siis ise asjaga hakkama.

Kui aga jalg on osaliselt tuim ja lihaksed on osaliselt nõrgestatud tähendab see et on olemas surve ischiasi närvi peale. Siis tuleb võtta ühendust ortopeediga. Kui tel on natuke õnne jõuab kirjeldatud eneseravi selja korda panda ilma ortopeedilist ravi (operatsiooni). Aga on tähtis mitte loota ainult eneseravile ischiasi puhul kuna pikkaajline surve selle närvi peale võib seda kahjustada.

Kui eneseravi ei aita

Kui seljavalu püsib, tuleb igal juhul minna arsti juurde diagnostika jaoks, kuna vahest võib seljavalud tuleneda tõistest haigustest.

Kui arst ei leia mingit viga, soovitan jätkata ülalkirjeldatud eneseravi. Selle tähtsaim komponent on ECIWO akupressur (magneesium ja MSM võimendavad selle efekti aga tavaliselt ise ei parandada). ECIWO käivitab paranemisprotsessid mis võivad võtta aega, vahest mitu nädalat kui on suur häire. ECIWO kogemus on, et sellega saab täiesti parandada ni ischiasit kui kroonilist selja haigust.

Paljud otsivad abi kiropraktorite/naprataaide/osteopaatide käest (neid nimetan allpool “seljaravijad”). Hea seljaravija saab kindlasti anda kasulikut abi, aga tahan hoiatada teatud ravitehnika eest.

Järsk manipulatsioon võib olla ohtlik

Mitmed seljaravijad, nii kiropraktorid, naprapaatid kui osteopaadid, kasutavad kiiret manipulatsiooni (high velocity manipulation) seljavalu ravimiseks, kusjuures tehtakse järsut liigutust ja õnnestunud manipulatsiooni puhul on kuulda teatud heli (umbes nagu koputada sörmenukku laua vastu). Allpool nimetan seda “kiirmanipulatsioon”. Tahan seletada mispärast see võib olla ohtlik.

Selja kõva väänamise puhul võivad seljalülivahelised liigesed lukkustada

Kiirmanipulatsiooni eesmärk on eemaldada valu tekkitavat selgroo-lülide vaheliste liigeste lukkustamist (liige märgitud punasege pildil), mis võib näiteks tekkida väga järsude liiguste või kehapõrutuste tõttu, aga ka väiksemate mõjutuste tõttu kui lihaksed kergesti lähvad krampi. Näiteks võib tekkida golfi swingi tõttu kui ei ole õigesti tehtud. Minu kogemusel on magneesiumipuudus tavaline seljavalu tekkitava krambi põhjus.

Lukkustamine toob alguses kaasa valu väga piiratud kohal seljas, aga kui see ei parane, muutub valu laialdasemaks ja tekkib põletik lihastes kuna nemad on pidevalt krambis selle häire tõttu.

Manipulatsiooni eesmärk on eemaldada seda lukkustamist. Kiir-manipulatsioon on ainult üks mitmete tehnikate seas selleks otstarbeks. Ta on populaarne seljaravijate seas kuna annab kiiret tulemust ja selletõttu suuremad sissetulekud. Ma kasutasin seda tehnikat mõni aasta kuni 25 aastat tagasi. Loobusin kuna sain aru et see võib kahjustada selga. See on ka teiste kogemus, ja haruldasel juhul on teatatud tõsisi vigastusi ja isegi surma juhtumeid.

Kiropraktika teooria mainib, et ettevalmistava ravimise abil, kaasarvatud näiteks massaz ja ültraheli, saab lihakseid lõdvestada nii et nemad ei sattu krampi “manipulatsiooni” puhul. See on aga tõestamata oletus. Teatud olukordade tõttu on olemas oht et vigastus siiski tekkib.

Selja lihaksed ja sidekoed võivad rebeneda

Põhjus mispärast järsk manipulatsioon võib kahjustada on, et eriti põletiku puhul, ja ka magneesiumi puuduse puhul, on lihaksed väga erutavad, ja sellepärast on olemas oht et tõmbavad kokku manipulatsiooni puhul, ka kui see on kiire. Naad reageerivad koheselt kui neid venitatakse, ka kui on lõdvestunud.

Medical illustration licensed from http://www.medical-artist.com. – Medical illustrations and medical legal illustration by UK based medical illustrators

Sel juhul võivad väikesed aga väga tähtsad seljalülidevahesed lihakesed rebeneda kas osaliselt või täiesti (punakad pildil, mida esitame lubaga www.medical-artist.com poolt). Oma väiksuse tõttu on nemad eriti haavatavad. Nemad aitavad selja stabiilsuse ja koordineeritud liikumisele kaasa ja nende nõrgendamine võib tuua kaasa, et lukkustamised tekkivad kergemini.

Lisaks toob krooniline kramp, ja sellega seotud põletik, kaasa sidekoe muudatusi, mille töttu selle elastsus väheneb ja sellepärast võib järsk manipulatsioon tuua kaasa selle koe kahjutamisohtu. Ka sidekudede kahjustamine  toob kaasa ebastabiilsuse tekkimise ohtu mille tagajärg on et lukkustamised tekkivad üha kergemini ja enamvähem pidev seljavalu võib tekkida.

Kahjustumisohu tõttu on soovitav vältida järsud ja kõvad kiirmanipulatsioonid.

On võimalik ravida ilma kiirmanipulatsiooni

On olemas tehnikad nii kiropraktikas, napraatias kui osteopaatias, mille abil saab eemaldada selja lukkustamisi väga õrnalt.

Ise olen kasutanud, rohkem kui 25 aastat, osteopaatia “MuscleEnergyTechnique (MET)”. Minu kogemus on, et see on väga efektiivne, paneb selja alaliselt korda ja on tavaliselt vaja ainult 1-3 seansi. MET ravib ära lukkustamise algpõhjust, mis on nimetatud väikeste lihksete lühenemine. Kiirmanipulatsioon nõuab korduvat ravi mitu korda, selle pärast et ta ei ravi algpõhjust, ja sellega tõmbavad lühendatud lihaksed selgrooliigeset korduvalt paigast välja. Ma kardan, et kiirmanipulatsiooni sarja, mis ei ole kasutanud muud kui ainult manipulatsiooni, “õnnestub”, siis kui on nõrgestanud/vigastanud nimetatud lihaksed nii suurel määral, et ei jaksa enam tõmmata liigeset paigast välja.

On ka olemas teisi meetode kui MET, mis ka saavad elimineerida lukkustust.

Igal juhul on väga, väga tähtis mitte lubada ravimist järsude liigutuste abil. Kui seljaravija väidab, et teisiti ei saa panda asja korda, siis tal on puudulik teave. Otsige siis tingimate teist seljaravijat kellel on suuremad oskused. Kui ei leia sellist, jätkage kirjeldatut eneseravi, mida soovitan teha ka kui saate abi seljaravija käest.

Palun saatke kommentaarid õnnestunud eneseravi kohta

Teiste innustuseks, palun saatke kommentaari ülal kirjedatud eneseravi kogemuste kohta.

Palun kirjeldage:

  • kuidas valu tekkis (kui teate),
  • kui kaua valu oli,
  • kui raske valu oli, kas ei saanud töötada?
  • kas nõudis valu või põletikuvastast rohtu, ja kui tihti?
  • kus kohas seljas valu oli,
  • kuidas andis ennast tunda,
  • kuidas ravisite, näiteks et kasutasite just minu eeskirjad.
  • varemate ravikatsete tulemused aktuaalse seljavalu puhul.
  • Teatega ka, kui on olemas, arsti või seljaravija diagonoosi.
  • kui kaua olete olnud vaba valust peale ära ravimist

Juhtiv dopinguekspert ei kiida heaks Veerpalu testimist (lisatud 19 juunil)

[Palun andestage mu natuke vigase väliseestlaskeele eest]

Saatsin 13 aprillil kirja juhtivale kasvuhormooni eksperdile, professor Peter Sonksenile, ja sain huvitavat ja positiivset vastust. Edastasin seda Eesti Suusaliidule aga nüüd tuli mõte et võiksin seda ka avalikustada.

Professor Sonksen oli esimene maailmas kes leidis, et kasvuhormoonil on efektid ka täiskasvanutel ja peetakse üheks maailma juhtivaks selle alla eksperdiks. Tema on ka uurinud dopingu testimist ulatuslikul määral ja on arendanud testi kasvu hormooni dopimise kontrollimiseks.

Sonksen kinnitas mu arvamust, et WADA (maailma dopinguassotsiatsiooni) test pole piisavalt uuritud selleks, et saab seda kasutada dopingi testimiseks. Ta vastab jaatavalt mu küsimusele kas on mõeldav, et kõva pikka-ajaline trenn võib muuta kasvuhormooni isoformide suhted (selle suhte määramine on keskne WADA testis). Ta kinnitab ka mu arvamust, et grupp mida on uuritut (20) on suurel määral liiga väike. Sonksen arvab, et grupp peaks olema üle  20 korda suurem, selleks et võimaldada testi usaldusväärsuse määramist.

Järeldus

On tehtud Veerpalule ülekohut, kasutades teaduslikult ebapiisavalt uuritud testi, millel võib olla teatud nõrkused. Testi usaldusväärsust saab alles kindlaks määrata palju ulatuslikuma testimise läbi. Nõrkused võivad olla sellised, et annavad valet tulemust just nende tingimuste puhul mille all testiti Veerpalut. Ei ole, tänapäevase teadmise seisuga, õigustatud järeldada selle testi alusel, et ta on ennast dopinud.

Allpool mu kiri koos tema vastustega, märgitud [Sonksen]. Olen märkinud tähtsad kohad punasega.

KIRJAVAHETUS PROFESSOR PETER SONKSENIGA

In a message dated 13/04/2011 14:28:37 GMT Daylight Time, Jaan Suurküla writes:

Dear Professor Sonksen,

I have some questions regarding the validity of WADAs GH isoform-based doping test.
I am an Estonian physician investigating the doping case of the skier, World and Olympic champion Andrus Veerpalu. You may know that he recently failed the doping test of WADA based on GH isoform analysis using monoclonal antibiodies.
I have doubts about the credibility of the “validation paper” of the WADA scientists, based on research on recreational athletes (High-Sensitivity Chemiluminescence Immunoassays for Detection of Growth Hormone Doping in Sports,http://www.clinchem.org/cgi/content/full/55/3/445)?
4 of 7 authors of this validation paper, are owners of the test or its distribution company and one is an employee of tthat company. Two are also tied to WADA, This non-independent study seems to be the only published validation paper.  
QUESTION 1:
a)  Do you consider such a paper a reliable scientific validation document?
[Sonksen] It is a peer-reviewed publication in an established journal
 
b) Do you consider the number of tested subjects (10 men and 10 women injected with GH, plus 10 untreated healthy reference subjects) sufficient for providing reliable results?
[Sonksen] It was sufficient to convince the reviewers that the method is valid but insufficient to validate a test before implementation for forensic testing
b) As there appears to be no other published validation papers, do you consider this test scientifically validated to such an extent that it is justified to use it for checking doping?
[Sonksen] No
QUESTION 2: Do you consider the testing on recreational athletes after a short peroid of exercise a sufficient basis for validation of the test. More specifically, do you think these results are relevant for professional athletes doing weeks of high intensity endurance excercise?
[Sonksen] They are relevant but more data would be needed before I would be satisfied
QUESTION 3: More specifically:
a) Is it conceivable that prolonged or intense exercice may alter the physiology and biochemistry in such a way that it might affect the pattern of isoforms? 
[Sonksen] It is conceivable
b) can it be excluded that injection of HGH during such excercise may have a different effect on the incretion of HGH from the pituarity than the injection  in persons not doing prolonged endurance training.
[Sonksen] No
c) If this so, do you think this might influence the test result significantly, making it unreliable?
[Sonksen] It is possible
Addition: I just got a reference that might indicate that heavy endurance training can change the isoform ratio: Zarrineh, F., F. Salami, H.N. Bakht, M. Salavati and M. Hedayati, 2009. Effect of acute and chronic aerobic training on plasma GH isoforms concentration in pubertal and pre-pubertal male athletes. J. Applied Sci., 9:13, 2469-2474. (http://scialert.net/abstract/?doi=jas.2009.2469.2474)
QUESTION 4:
a) Is it sufficient to base the test on a only four  monoclonal antibodies (mAbs)?
[Sonksen] They were selected from a larger collection
b) I have proposed a hypothesis that there may be minor, perhaps epigenetic variations in the structure of GH such as to influence its configuration much enough to make the WADA mAbs less responsive or unresponsive to the presence of pitGH. I am aware of major genetic variations (causing dwarfism), but I suppose minor alterations may not be known, because they may not cause any trouble. What do you think about this hypothesis?
[Sonksen] It’s a hypothesis and as such needs testing before it can be accepted or rejected
c) If this is conceviable, might such an alteration jeopardize the result, causing misleading info about the ratio between recombinant GH (recGH) and pitGH?
[Sonksen] Conjecture
d) If so, do you think the number of subjects in the validation study is large enough for excluding the possibility of such variations? In additiion to the 20 participators of the WADA validation study, blood from two “cohorts” German blood donors was used as a reference group to find out the “normal” recGH/pitGH ratio.
e) Do you find it satisfactory that the size and ethnicity of the blood donor reference groupwas not declared?
[Sonksen] I would like to have seen a larger collection of elite athletes as a reference group – we used >800 in GH-2000
f) If you think there might occur genetic variations that could affect the test, how large reference group size would you think is required and what is the importance of including different ethnicities?
[Sonksen] Practicality limits size – 500 would be a more realistic figure and ethicity effects should be excluded
5. I have proposed a hypothesis that intense oxidative stress may cause damages to HGH that change its configuration so as to make the HGH isoforms less recognizable by the mAbs. It seems likely that a rise of free radicals to a high level may appear after several days of intense endurance training because of the exhaustion of antioxidative defences that such activity may bring about. Statistically, as far as I can see, significant damge to HGH molecules would be quite likely considering the very small numbers of HGH molecules compared to the large number of free radicals. What do you think about this hypothesis?
[Sonksen] It’s a hypothesis
And if this occurs, might it, in principle, affect the measured isoform ratio so as to yield misleading results?
[Sonksen] First the hypothesis needs testing
  
QUESTION 5: Why do you think this test would be “as difficult to defend?” according to  the following quote attributed to you one year ago in an internet source:

“I don’t know why they chose the isoform. I think they thought this was a more direct test than our marker method. I think that they were, ah, too thick to understand it. They weren’t experts in the field, and they don’t really understand it. The isoform test would be every bit as difficult to defend in court as our method.” (Source: “Experts Question WADA Blood Test for HGH“)

In other words, what weaknesses do you find in this method? 
[Sonksen] There is insufficient peer-reviewed scientific literature to support it being introduced – in my opinion. I understand that they have more unpublished results that WADA has reviewed. I do not believe IOC or WADA undertook sufficient ‘due diligence’ before they decided to back the isoform method rather than that proposed by GH-2000 

With collegial greetings,
Jaan Suurküla, M.D. (retd)
Tallinn, Estonia
Peter SonksenPeter Sonksen MD FRCP FFSEM(UK)
Emeritus Professor of Endocrinology St Thomas’ Hospital and King’s College, London
Visiting Professor Southampton University

Veerpalu võib tõesti olla süütu (v.2)

[Palun andestage mu natuke vigase väliseestlaskeele eest]

Selle blogi tekst põhines alguses andmetel mida anti Eesti Suusaliidu pressikonverentsil näljapäeval 7 aprillil. Seal oli juttu kasvuhormooni kogusest veres, ja sellega oletasin, et dopingutest põhines koguse mõõtmisel aga hiljem selgus et kasutatakse teist meetodi.

Olen viimastel päevadel asja põhjalikult uurinud ja kirjutasin seda ümber.

Lühendused:

WADA = World AntiDoping Association – maailma dopinguvastane asossiatsioon.

HGH = Human Growth Hormne = Kasvuhormoon

mAb = monoclonal antibody (hormooni indikaator)

WADA uus test

Ei mõõdeta kasvuhormooni kogust vaid näitajaid mis teoreetiliselt saavad kindlamini paljastada hormooni süstimist.

Põhimõtte on lihtne. Kasvuhormoonil, mida ajuripats toodab, on mitu varianti, nn. isovormid. Üks loomulik isovorm on pitHGH. Teine isovorm on recHGH ja seda on kopeeritud kunstlikult ning leidub dopingu vahendites. WADA analüüs mõõdab mõlemate kogust. Kui inimene süstib kunstlikut kasvuhormooni, tõuseb recHGH suurel määral. Kuna kasvuhormooni tase võngub veres, mõõdetakse eeskätt suhet recHGH ja pitHGH vahel ja mitte isovormide kogust. Normaalselt on se suhe umbes 1/1.  Kui on süstinud, siis tõuseb suhe   mitmekordeselt. Veerpalul oli see suhe 2,5 ja 3 proovides.

Sellega võib asi paista olevat selge ja vaidlemata teoreetilisest lähtekohast. Aga teooria on üks asi ja praktika teine.

Võimalik oluline testiviga

Mul tuli täna mõtte, et võibolla ei ole mõõtmine, mida tehtakse antikehade abil piisavalt täpne. Neid antikehaid, nn monoklonaalssed antikehad (monoclonal antibodies, mAbs) toodetakse hiirtes keda pantakse teatut provokatsiooni läbi moodustama immuunreaktsiooni manustatud kasvhormooni isovormi vastu. Osa sellest reaktsioonist on nende antikehade, mAbside, loomine. Testimine käib nii et lisatakse neid antikehad vereproovile ja nemad ühinevad siis vastava isovormiga, ja on võimalik mõõta kui palju antikeha+isovormi komplexid on olemas proovis ja sellega saab määrata kui suur on isovormi kogus.

Mul tuli mõtte, et võibolla saab kasvuhormon olla kas muutunud või algusest peal natuke teistsugune.  Sel juhul antikehad (mAbsid) ei saaksid tunda ära hormoonid. Sel juhul WADA test ei saa olla täpne ja usaldav, kuna see test kasutab ainult 2 antikehade paari mis on olnud “eriti spetsfiisilised”.  Muutunud isovormi pitHGH isovorm annaks tulemust et on palju vähem pitHGH kui tegelikult. Samuti recHGH-ga. Sellega võiks tekkida mis tahes valed tulemused, kaasarvatud täpselt Veerpalu kvoot 3, ilma et ta on süstinud recHGH-d.

Saastin täna küsimust selle kohta HGH maailmauktoriteedile, Professor Peter Sonksenile kes on esitanud kriitikat WADA testi vastu. Küsisin ka täna õhtu ühte Eesti juhtivat monoklonaalse antikehade uurija käest kas (epi)geneetiline variatsioon ning teised hormooni muudatused on mõeldavad mis võivad mõjutada mõõtmistulemust. Ta kinnitas, et mu mõtte on õige, ja just spetsifiisilus on oluline probleem mõõtmissüsteemides mis kasutavad monoklonaalseid antikehasi. Saab ainult kindlaks teha suurte materjaalide uurimsega millel määral on olemas isovormide  variante mida WADA test ei saa õigesti mõõta.

Nagu juba varem õeldud, on WADA usadlusväärsuse kontroll, milles ainult kasutatati 20 isikut igal juhul väga ebapiisav.

Lisaks sellele on teine ja võibolla tähtsam mõõtmisviga allikas, et need suured muudatused mis tekkivad kehas füsioloogiliselt ja biokeemiliselt väga kõva kehalise pingutuse töttu Veerpalu trenni puhul  võivad tuua kaasa, et isovormide struktuur muutub. Eriti pole välistatut et väiksed, aga tähtsad isovormide muutused võivad tekkida keemiliselt agressiivsete vabade radikaalide mõju läbi, kuna uuringud on leidnud, et nende kogus võib tõuseda tohutu suurel määral raske kehalise pingutuse puhul (ka kui keha oma kaitse nende vastu ka tõuseb trenni läbi ei ole kindel et see piisab ülepingutuse puhul). Uuringud on ka leidnud, et peptiidid (HGH on peptidhormoon) võivad muuta oksidatiivse stressi (vabade radikaalide suure ülekaalu) tõttu. Eriti pikkajalise kõva trenni puhul on võimalik, et sellega seotud suur vabade radikaalide tekkimine toob kaas keha antioksidantide ammendamist ja sellega oksidatiivset stressi, mis omatkorda saab muuta hormoonide keemilist “nägu”.

Lisa 13 aprillil: Tegin teadusaruannete otsingut, ja leidsin, et on teaduslikult kinnitatut et on olemas kasvuhormooni erinevaid geneetilisi variante. Need variandid mis põhjustavad puuduliku kasvuhormooni efekti on tuntud, aga on mõeldav, et on olemas senini tundmatu variante, mis ei too kaasa olulist hormooniefekti häiret. On põhjus seda arvata kuna isegi geentehniliselt toodetud HGH-l on küll identse amiinohappe sekvents ja efektiivne hormonaalne toime, aga siiski teatud mõttes teised omadused.

Järeldus

Nimetatud hüpoteetilised testivigu põhjustavad mehanismid võiksid anda oluliselt valet testitulemust. Nagu varem õeldud, ei ole teaduslikult vastuvõetav, et WADA on ainult testinud väikest gruppi vabaajasportlasi peale lühemat pingutust testi usaldusväärsuse määramisel.

On vaja teha usaldusväärsuse mõõtmisi suurtel gruppidel enne kui on võimalik määrata kas test on usaldatav. Tugev oksidatiiivne stress võib tekkida pikkaajalise kõva trenni puhul, ja pole välistatut, et see võib muuta kasvuhormooni isovormide struktuuri. Sellepärast on tähtis teha testimist selliste treenimistingimuste puhul. Seda pole üldse tehtud.

Järelikult ei ole välistatut et Veerpalu on süütu ka kui test paistab näidata et on kasutanud HGH süsti. Võib olla küsimus mõõduveast.

Lisa 13 aprillil: On rõõmustav leida, Eesti Ekspress on minu arvamusi tsiteerinud.


Veerpalu dopinguproov ei tõesta mitte midagit

Olen avastanud, et pole olemas sõltumatut, teadusikult usaldavat uuringut kasutatut dopingutesti kohta, vaid ainus uuring on tehtut teadurite poolt kelle enamus omavad selle dopingutesti firma aktsiad! Rohkem selle kohta leiate mu blogis: “Veerpalu dopinguproov on väärtusetu.”


Veerpalu dopinguproov: Testimeetod pole piisavalt kinnitatud

[Palun andestage mu natuke vigase väliseestlaskeele eest]

Testi pole kinnitatut sõltumatu uuringute poolt – ei kehti tõendina

Selleks et kiita uut testi heaks on teaduses nõue et sõltumatu uuringud on kinnitanud selle usaldusväärsust. Sellist kinnitust pole olemas WADA kasvuhormooni testi kohta. Sellega pole dopinguproovil teaduslikult vastuvõetvat tõendiväärtust.

Olen avastanud kahtlased asjad WADA testi kohta. Ainus “teaduslik” aruanne selle kohta pole sõltumatu. Kuna see nägi pigem välja kui reklaamiteos kui teadustöö, uurisin autorite sõltumatust. Leidsin, et seitsme autorite seas on neli WADA dopingutesti kas tootmis- või levitamisfirma osaomanikud, ja üks on levitamisfirma töötaja.  Kahtlane on ka, et kaks autoritest on nii osaomanikud, kui WADA töötajad.

Teiste sõnadega – pole olemas ühtegit ustavat uuringut, mis kinnitab, et WADA test on usaldatav. Arstiteaduse kogemus on, et on vaja teha ulatuslikud erapooletud testimised, enne kui saab võtta mõnda uut testimeetoodi kasutusule, kuna võib olla olemas olulisi puudusi mis esialgsed proovid ei avasta. Siin on asjalolu täitsa teistpidine – on ainult uuritud väikest grupi (64 isikut) ja uurijatel on ärihuvid asjas.

On vastuvõtmatu kasutada testi dopingukontrolli jaoks mille usaldusväärsus ei tugine pädevale teaduslik-uurimuslikule baasile.  See puudus tähendab, et Veerpalu dopingutest on väärtusetu – ei tõesta mitte midagi teaduslikust lähtekohast.

Kas WADA on usaldav?

Küsimus tekkib ka kui usaldav on WADA, kuna tema kasutab testi mida tema töötajad omavad. Tekkib kahtlus et nemad on valinud seda oma ärihuvide põhjusel pigem kui sellepärast et on hea test.

Briti kasvuhormooni ekspert, professor Peter Sönksen, on maininud et temal on täpsem ja usaldatavam test, mida tema on arendanud mitme aasta põhjaliku uuringu läbi. Sönksen oli esimene maailmas kes avastas selle hormoni toimed täiskasvanute juures ja on selle ala maailmajuhtiv ekspert. Eelmises blogis tsteerisin Professor Sönksenit selle kohta. Arvan et seda tsitaatidi tasub korrata ja paistab teises valguses ülaltoodud asjaolude tõttu. Seekord olen seda tõlkinud eesti keelde:

“Ma ei tea mispärast nad [WADA] valisid isoformi. Ma arvan, et nad mõtlesid, et see oli otsesem test kui meie [bio]markeri meetod. Ma arvan et nad olid, ahh, liiga paksud  [peas] selleks et seda mõista. Nad polnud selle ala asjatundjad ja nad tegelikult ei mõista seda.

Peter Sönksen, M.D. Endokrinoloogia professor.

Allikas: “Experts Question WADA Blood Test for HGH

Kas ärihuvid on põhjus mispärast WADA ei ole võtnud arvesse USA juhtiva eksperdi Catlini tõsist kriitikat nende testi kohta, millepärast ta on soovitanud Sonkseni testi (vaadake eelmist postitust)? Kas võimalus teenida suurt raha on põhjus mispärast WADA testi uurijad on arendanud seda testi, ka kui nendel on puudulikud teadmised sellel alal Sönkseni arvamusel?

Kas on vastuvõetav et kontrolliorganil on ärihuvid testides?

Kas on põhimõtteliselt vastuvõetav, et dopingut kontrolliva organisatsiooni uurijad ja töötajad on dopingutesti firma aktsiaomanikud ja võivad teenida suurt raha testi müümisest? Kas on välditud et see ei või tuua kaasa, et kasutatakse ebakvaliteetsed testid ärihuvide tõttu? Ning veel tõsisem, kas on välditud et ärihuvide tõttu eitakse või peidetakse testide puudused ja sellega mõistetakse hukka süütuid sportlasi?

[Kui soovite toetada selle teate levingut, klikkige “Like” allpool vasakus nurgas, ning ka “meeldib” Dr Jaani Facebooki lehel]