Vananemisteooria

Keha muutus läbi elu ei pruugi viia kasvavale haiguslikusele ja nõrkusele. See nn. vananemine ei ole loomulik vaid tuleneb õkologiliselt suboptimaalsete elu tingimusetest, ebaterviklikusest elustiilist ning vaimsest ebatasakaalust. See toob kaasa kahjulikut kroonilist stressi ja sellest tulenevad degeneratiivsed häired.

Ideaalsete tingimuste puhul on võimalik alalhoida head vitaalsust ja täielikut tervist kuni surmani. Seda mu teooria ennustust on kinnitanud uurimine inimeste kohta kes on jõudunud üle 100 aasta vanusele.

1. Tagapõhi

[Artikel avaldatud 17 veebr 2010 – on väljatöötamisel, viiteid lisan hiljem, keeleliselt parandamata, vaadake mu keel. Lisa 13 mail 2010: kahjuks pole aeg lubanud muud kui üksikavalt täiendada .]

Tahan kõigepealt esitleda oma teooria ühte tähtsat tagajärge, nimelt,  et vananemisuuringute (gerontoloogia) metoodika, nii nagu see tollal koostati ja nagu see on ka enamuses tänapäeval, ei võimalda avastada vananemisprotsessi tegelikku olemust.

Väitsin, et pole olemas ustavad tõendid et negatiivsed muutused, nn vananemine toimub vältimata.  Valdavav enamus uurimisest on tehtud kehas toimuvate muudatuste kogunemise kohta  mis tekkib labori puurielu ebaökoloogiliste ja seetõttu koormavate ning kahjulikute elutingimuste tagajärjel. Eriti tähtis võib olla toitumine mis on vajadusele kohandamata ja võib-olla ka ebatäiulik. Iga päev antakse tavaliselt sama standardiseeritud toitu, ka kui on hästi kindlaks määratud, et loomadel tavaliselt on olulisel määral erinevate toidu elementide vajadus erinevate elutsüklite jooksul.

Sama kehtib tavaliste inimuuringute kohta:

Tänapäevane elu on tavaliselt samal määral ebökoloogiline kui laboriloomade puurielu ja põhjustab järelikult sarnased degeneratiivsed muudatused. See on põhjus mispärast peeti eksitavalt eksperimentaal-loomade “vananemine” adekvaatseks allikaks vananemise loomuse uurimiseks. Tegelikult ei võimalda tänapäevane inimeste uurimine teha järeldusi vananemise tegeliku loomuse kohta. 

Nende mõtete esitamise tulemusena avaldasid uurijad tervest maailmast huvi peale mu esinemist maailma gerontoloogia kongressis Varbergis, Rootsis, 1973 (saatsid mulle kirjad paludes saada rohkem infot). Kuid varsti hakkasid maailma juhtivad vananemis eksperdid töötama sellele vastu, sest ülaltsiteeritud järeldus ärritas neid tohutult. Takistasid mu publitseerimisvõimalused teadusajakirjades.

See on  teadurite hästituntud “traditsiooniline” ja väga ebateaduslik käitumisviis uute mõtete puhul, mis kõigutavad valitsevaid mõtteviise, eriti kui terve nende teooriate kogum pantakse kahtluse alla, nagu mina seda tegin. Mu meelistsitaat (mälu järgi):

Näib, et terve praegune teadurite põlvkond peab välja surema, enne kui võetakse vastu uued aruasaamad, mis saab võimalikuks üksnes seetõttu, et nooremad uurijad harjuvad sellise lähenemisviisiga.

Max Plancki, Nobeli preemia laureaadi, kvantfüüsika rajaja kommentaar selle kohta, et kuigi kvantmehhaanika teooria ennustusi oli kinnitatud erakordse täpsusega, keeldusid mitmed tolleaegsed füüsikud seda aktsepteerimast.

Sain aru, et teadlaste enamus selles valdkonnas, samuti nagu Plancki kolleegid, ei olnud huvitatud teadmise arengusest, vaid eelistasid oma teooriate kaitsmist kuni viimase veretilgani.

Otsustasin loobuda oma teadus karriäärist, kuigi mulle pakuti  3-aastast täisajalist uurija stipendiumit (rootsi “Medicinska forskningsådets forskarstipendium” mida vähesed said kätte), sest sain aru, et see töö tooks kaasa lõputu ja mõttetu kanakitkumise tippuurijatega, kellel on omal alal kahjuks väga suur võim, sealhulgas kehtivate tõekspidamiste määramisel, mis toimub üsnagi autoritaarselt kaasarvatud uute mõtete mahasurumine selle läbi et keelatakse publitseerimist (see on tavaline ka teiste teadusharude puhul).

2. Ökoloogilised vaaatepunktid

Nagu juba aimate, on keskseks mõttekäiguks see, et tegelik vananemine  saab toimuda vaid siis, kui elutingimused on ökoloogiliselt optimaalsed, see tähendab, kooskõlas organismi geneetiliselt määratud kohanemisvõimega. Tähtis elutingimuste aspekt on adekvaatne toitlustamine ja selles osas on olemas suured puudused ja vead. Kui tingimused sellised ei ole, siis tekib organismile koormav olukord ja stressiuurimine näitab, et kui olukorrad pidevalt ületavad organismi kohanemisvõimet, tekib krooniline stress. Stressi definitsioon ongi selline (mälu järgi ÜRO stressikeskuse direktori professor Lennart Levi sõnadel):

Stressireaktsion on organismi reservjõudude mobiliseerimisreaktioon olukorras, kus selle tavalised kohanemaisvõimed (adaption resources) on ületatud, või ohusituatsioonis, mis nõuab üleeleamiseks tavalisi resursse ületavat panust .

Kuna leidsin põhjust arvata, et meie nüüdistsivilisatsiooni keskkond on olulisel määral ebökoloogiline, see tähendab, erineb sellest, mille jaoks oleme geneetiliselt varustatud, esitasin 1973 arvamuse, et suur enamus inimkonnast on kroonilise stressi seisundis.

Mu kolleegid aga vastasid, et enamusel on stressihormoonide tase veres normaalne. Kuid see argument ei ole tõsiseltvõetav. Hormoonide taseme “normaalsust” määratakse nimelt suurema, juhusliku valikuga saadud hulga tervete inimeste mõõtmise alusel kusjuures hea tervise kriteeriumid on jämedad ja ebatundelikud. Sellepärast nemad ei välista kroonilise stressi seisundi olemasolu. Kui valdaval enamusel on krooniline stress, siis moodustab just see hormoonide veretaseme normi.

Krooniline stress näib olevat valdav “tsiviliseeritud” elus

Aeg on näidanud, et mul on õigus. Kõrge vererõhk on kasulik kroonilise stressi taseme indikaator ühiskonnas, sest see on suures enamuses tingitud stressist. Viimaste aastate üleriiklikud mõõtmised USA-s on leidnud, et umbes seitsekümnel protsendil 70-aastastest on kõrge vererõhk. Lisaks näitavad uuringud USA-s, et 20-30 protsenti ei ole sellest teadlik, sest kõrge vererõhk ei anna end tihti tunda enne kui on juba põhjustanud komplikatsioone, ja arstiabi kalliduse tõttu ei konsulteerita “põhjuseta”. See tähendab, on võimalik, et tegelik kroonilise vererõhu haigete = kroonilises stressis inimeste arv on võibolla  üle 90%! Sama asjaolu olen korduvalt näinud rootsis.

See klapib ka kuulsa Framhinghami uurimusega, mis prognoosis, et umbes sama protsent osalistest pidi jõudma kõrge vererõhuni just selles eas.

Ka väga suur osa ameeriklaste, ja samamoodi ka eestlaste, teistest terviseprobleemidest on sellised, mis on seotud kroonilise stressiga. Vaimsed selle sümptomid on unehäired, ängistus, närivilisus, rahutus, pinged, halb meeleolu, vajadus kasutade “õnne surrogaate” nagu suits, kohvi, alkohol, kanep. Lisaks on USA-s depressioonid väga tavalised ja vastavate ravimite kasutamine suur. Sama kehtib ka stressi kehaliste sümptomite ravimite kohta, eriti suur on südame pärgareti haiguse, gastriidi, maohaavade, seedehäirete ja peavalu ravimite kasutamine.

Need kroonilise stressi kaudsed indikaatorid osutavad samas suunas, nagu vererõhu mõõtmise tulemused.

Järelikult:

See, mida tavaliselt nimetatakse vananemiseks, ei ole loomulik “vananemine”, vaid ebaökoloogilistest elutingimustest põhjustatud kroonilise stressi kahjulikud tagajärjed.

Laboriloomad on selle uurimiseks head mudelid, sest elavad samuti ebaökoloogilistes tingimustes sarnaselt “tsiviliseeritud inimestele”.  See on tekitanud eksitava mulje, et nende abil uuritakse tõelist vananemist. Tegelikult on uuritud haiglast “pseudovananemist”.

Sellel põhineva uurimise alusel ei ole järelikult õigustatud järeldada, et tegelik “vananemine” on kahjulik protsess.

Lisa Sept 2014 – uued avastused kinnitavad mu arvamust

Viimaste aastate jooksul on aina rohkem kogunud avastused mis tõestavad mu arvamust et krooniline stress on organismi negatiivse muutuste peamine põhjus. Eriti telomerase möötmise uuring on toonud huvitavad kinnitused selle kohta, näiteks Kalifornia ülkooli uurijat Elissa Epeli ja Eli Putermanin uuring. Tsiteerin:

” Accumulation of life stressors predicts accelerated development and progression of diseases of aging. Telomere length, the DNA-based biomarker indicating cellular aging, is a mechanism of disease development, and is shortened in a dose response fashion by duration and severity of life stressor exposures. Telomere length captures the interplay between genetics, life experiences and psychosocial and behavioral factors. ”

Allikas: Eli Puterman, Elissa Epel. An intricate dance: Life experience, multisystem resiliency, and rate of telomere decline throughout the lifespan. Social and Personality Psychology Compass 11/2012; 6(11):807-825.

Vabad radikaalid mängivad selgesti ka olulist rolli seoses kroonilise stressiga, sest stress põhjustab nende tekkimist ja võib luua oksidatiivset stressi, olukorda milles vabade radikaalide oksidatiivne tegevus ületab rakkude kaitset. Küsimus on aga, mil määral mängivad vabad radikaalid rolli ideaalses ökoloogiliselt optimaalse elu olukorras ja sellega seotud optimaalses terviseseisundis. On vaja täheldada, et rakkudel on hea võime ennast kaitsta vabade radikaalide vastu päris efektiivsete antioksidatiivsete molekülide abil mille seas Glutathion on eriti võimas.

Pole välistatud, et see kaitse piisab stressi ja vabade radikaalide tekkitava keskkonna saastamisest vabas olukorras (ideaalset seisundit on raske luua ja pole hästi uuritud). Ja sellel määral kui siiski tekkib kahju, on rakkudel võime ennast taastada igas osas, kaasarvatud DNA-s.

Kaua arvati, et mitokondriad (mis toodavad energiat kehas) hävivad akkumuleeritud vabade radikaaled kahju tõttu ja see toob kaasa vananemist ja surma. Hiljuti on kindlaks määratud et arvamus on vale, et mitokondriad ei saa ennast taastada.

Järelikult on teoreetiliselt mõeldav, et ideaalsete olukordade puhul vabad radikaalid ei saa põhjustada degeneratiivset kahju mitokondrides.

Kvantlainetus?

Kui Sacheril on õigus, on närvisüsteemi arengu tase üks tähtsatest eluiga määravatest faktoritest. Inimese aju arengutase erineb suurel määral loomadest. Ei saa vältida seda, et see võimaldab teistsugust funktioneerimisviisi ideaalses terviseolukorras – peenemat kohandumist ja füsioloogilist/biokeemilist regulatsiooni, võib-olla isegi füüsikaliselt teistsugust (kvanttasemel) olukorda kui eriti laboriloomadel, ja minimeerib, kui mitte marginaliseerib, vabade radikaalide kahjuliku möju, jäädes võibolla alles peamiselt eriti hapnikuintensiivsetes protsessides (peamiselt mitokondrites).  Näib, et on olemas teatud avastused, mis kaudselt võivad osutada samas suunas.

Eriti huvitav on avastused, et bioloogilised võtmeprotsessid toimuvad kvantfüüsilisel tasemel. Mu hüpotess on kaua olnud, et ideaalses olukorras võib terve inimkeha muuta makroskoopilisesse koherentsetesse kvantseisundisesse. On juba olemas tõendeid et see võib toimida ulta-mikroskaalas rakkudes. Füüsik Andrew Cochran täheldas, et aatomsetel elementidel, mis moodustavad keha ehitusmaterjalid (H, C, O, N), on eriti suur tendents olla peamiselt lainetuse seisundis, nimetas seda “Quantum Wave Predominance”. Arvas, et see võiks seletada mispärast rakkud saavad alalhoida kõrget korrastatust thermodynaamiliselt väljakutsevas keskkonnas (Andrew Cochran. Foundations of Physics 1 (3):235-250 (1971)).  Kui kvantlainetused domineerivad – makroskoopilises kvantseisundis, on võimalik, et ainevahetus toimub ilma energia kasutamist nn unitaarsete transformatsioonide (unitarian transformations) läbi. Sellest järgneb:

Spekulatiivne hüpotees 

Teatut tingimustel, optimaalses tervise seisundis, domineerib kvantlainetus nii et toimub makrokoskoopiline kvantseisund olulises ulatuses rakkudes. Sellega ei toimu oksidatiivsed protsessid ja sellega seotud vabade radikaalide tekkimine. See seletaks üksikuid juhtumised kuna inimene paistvalt ei vanane, näiteks kuulus valgustatud joogi Tatvala Baba, kes paistvalt ei vananenud peale 35 aa. vanuse. Allpool pildil 75 aasta vanusel.

tat-wale-baba-2

Samut seletaks see Indias hästi dokumunteeritud juhtumised kes ei vaja toitu üle elamiseks. Veda traditsioonis räägitakse et see vanuti oli tavaline joogide seas.

Veedades milles on edasijõudnud teadmine valgustuse kohta, kirjutatakse et sel juhul domineerib sattva. Sattva kirjeldus paistab klappida kvantlainetuse dominantsiga.

 

3. Ökoloogiline vananemisteooria

Tekst on ettevalmistamisel. Siin ainult paar sõnad sellest: Esitan alternatiivse selgituse, mis võib toimuda nn vananemisprotsessi puhul, ökoloogiliselt ideaalsete stressivabade tingimuste korral .

Arvan, et põhimõtteliselt võiks positiivne, mittedegeneratiivne vananemine olla võimalik kroonilise stressist põhjustatud degeneratiivse “pseudovananemise” asemel.

Esistasin 1973 ennustuse, mu teooria põhjal, et inimesed kes elavad traditsionaalse kultuuri kohaselt (vaadake allmärkus) piirkondades kus mitmekülgne toit on kättesaadav, ja kliima ei loo stressi suure kuumuse või külma läbi (subtroopiline), peaksid olla võimelised saavutama kõrget iga heas tervises.

Leidsin hiljem et just see on asjaolu Jaapani saarel Okinawas, mis omab maailmarekord sajaasteliste protsendi suhtes. Seal elatakse traditsiooni kohaselt ja kliima on “inimsõbralik” – subtroopiline.  Sajaastalised on väga vitaalsed ja noorslikud. See pole geneetliline, kuna sugulased kes on lahkunud traditsionaalsest eluviisist elavad oluliselt lühemalt. Neid on üsna põhjalikult läbi uuritud.

Sarnased kogemused on ka olemas näiteks Kruusiast, ning Hunza rahva kohta Pakistaanis, aga seal pole olnud olemas usaldatav administratiivne kontroll, nii et pole olnud võimalik hästi kindlaks määrata inimeste tegelikut iga.

See paistab toetada mu hüpoteesi, et degeneratiivne vananemine pole loomulik protsess. Inimisel on sellega võimalik elada vitaalselt kuni elu lõppuni.

Lõplik involutsioon

Uurimine on leidnud et Okinawa 100 aa+ vanurid on hästi vitaalsed praktiliselt kuni surmani. Surm tuleb tavaliselt peale mõne kuu kasvava nõrkusperioodi. Olen ka leidnud sarnased kogumused mujal.

Paistab, et elu lõppus tekkib lühike involutsiooni faas milles orgaanite funktsioonid kiiresti vähenevad. On leitud teatud surma-geeni (p53 shut-down gene) mis deaktiveerib DNA tegevust ja võibolla on määrav faktor . Kuid see aktiveerub kui nn telomeerid lühenevad kriitilise tasemeni, aga hiljuti on leitud võimaluse seda lühenemist takistada (avaldan rohkem p53 ja telomeerida kohta hiljem).

Peamine järeldus – on võimalik elada vitaalselt kuni elu lõpuni

Igal juhul, ülaltoodu alusel võib järeldada, et meil pole vaja “aeglasti surra ära” aasta kümnete jooksul kasvava “vananemise” degenertsiooni ja sellega seotud nõrkuse, valude ja mitmesuguste haiguste tõttu, vaid on võimalik elada vitaalselt hea kehalise ja vaimse tervisega kuni elu lõppuni.

4. Mida saame teha positiivse vananemise saavutamiseks?

1. Ühiskondlikust lähtekohast

Positiivne on, et kogu see kroonilise stressi problemaatika on meie enda poolt loodud ebaökoloogilise eluviisi ja keskkonna tagajärg. Seetõttu peaks see ka olema põhimõtteliselt olulisel määral parandatav.

Töö selle teooriaga tegi mulle eriti selgeks, kui absurdsed on kõik meie ühiskonna põhilised juhtimisprintsiibid.

Maailma riigijuhid ja poliitikakujundajad on pikka aega vältinud küsimust, kas see eluviis, keskkond ja tehnoloogia, mida oleme arendanud, on tõesti ühitatav hea tervisega. Ja kui seda on ka arutatud, on  lühiaegsed majanduslikud vaatepunktid liiga tihti takistanud tegemast vajalikke panuseid. USA-s on varemate presidentide poolt kaotatud isegi mitmed varemkehtinud tähtsad keskkonnakaitsereeglid .

Selle lühiaegse, peamiselt majanduslikke vaatepunkte eelistava poliitika tagajärjeks on kroonilise stressi epideemia, mis on häda tohutu suures ulatuses , vaevuste ja raskete haiguste põhjus ning mitmekordselt suurem tapja kui üksi teine faktor – näiteks on tänane gripiepideemia selle kõrval naljaasi. Seega on krooniline stress hiigelsuur koormus ühiskonna majandusele. Seetõttu on see ka tekitanud palju suuremat majanduslikku kahju kui oleksid maksnud kroonilise stressi ennetusmeetmed.

On tegelikult absurdne, et WHO kuulutab gripi pandeemia vastu välja suure ja kalli vaktsineerimiskampaania, samas kui ühiskond peaks suunama kõik oma ressursid selle, võrratult palju suurema tapja eemaldamisele.

Rootsis, samuti Saksamaal (olen töötanud peamiselt nendes riikides) on seda probleemi ühiskonnas arutatud suuremal määral alles viimaste aastakümnete jooskul. Aga tegelikult pole midagi efektiivset tehtud. Teatavasti on sama olukord Eestis, kus sellele tuleks pöörata suurt tähelepanu, sest kroonilise stressi haigus, südameinfarkt, on siin kõige suurem tapja, ja võrdlemisi noores eas.

Võib-olla on üks põhjus, miks ei ole mõistetud asja tegelikku olemust – seda on nähtud killustatud, piiratud ja lühinägelikust perspektiivist.

Teooria esitamisel 1973 rääkisin, et ainus võimalus luua ühiskonda ja maailma, mis on vaba kroonilisest stressist ja võimaldab sellega tänasest palju paremat tervist ja elukvaliteeti, on luua elutingimused, mis oleksid kooskõlas inimese loomuliku kohanemisvõimega. Kahjuks on maailm pigem liikunud veel kaugemale vales suunas. Põhiline, väga tähtis viga on, et eelistatakse majanduslikude ja ettevõttete vajadused ja huvid inimese vajaduse ja elukvaliteedi ees. Oletatakse, et majanduslik kasv ja areng on alati kasulik inimesele ja peab sellepärast olema peamine norm poliitika kujundamisel. Tänapäevane maailmaolukord näitab selgesti et see oletus on põhiliselt vale, jah isegi väga kahjulik.

Nüüd on terve majandussüsteem ja infrastruktuur sellest hoiakust läbi kasvanud, ja seepärast on vaja tugevat ja ulatuslikku ühist tahet asja muuta. On vaja teha põhiprobleem väga selgeks ja tahan omalt poolt aidata selle teooria abil silmi avada. [Siin lisandub veel teksti enne punkt 2]

2. Isklikul tasandil

On põhimõtteliselt võimalik teha mitmeid lihtsaid asju positiivse “vananemise” soodustamiseks, nii et inimene oleks praktiliselt kuni surmani terve ja vitaalne.

Annan siin edaspidi üldisi juhiseid ja blogis detaile, nagu juba olen alustaud magneesiumi ja vitamiin D3 kohta – neil on eriti mitmekesised ja tähtsad mõjud. Stressi võib leevendada ja tervist ning heaolu parandada isegi pelgalt nende kasutamisega (magneesiumi puudus võimendab stressi negatiivset mõju).

Aja puuduse tõttu ma ei saa lähiajal seda jätkata. Prenumeerige blogi (vaadake paremat marginaali), selleks et saada teated kuna tulevad lisad artiklitele ja uued posituseid.

 

Allmärkused

Traditsioonilise kultuuri väärtus

Seda võib definieerida käitumis- ja toitlustamistraditsioonid mis põhinevad kogemustel ja teadmistel loodusseaduste kohta mis valdavad keskkonnas. Mitmed uuringud on leidnud, et väga erinevates maailma osades on traditsionaalne kultur olnud hämmastavalt adekvaatne selleks et optimaalselt elada keskkondlike olukordadega kooskõlas. Seal kus selline kultuur on hästi arenenud, võib oodata, et on human-ökoloogiliselt optimaalne, väga väiksel määral koormav ja sellega mitte kroonilist stressi põhjustav. See on asjaolu näiteks Okinawas.

 

blog.tr.ee

//

//

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: