Südame pärgarterite haiguse põhiline põhjus

[Viimati uuendatud 21 märtsil 2013]

Teadusliku teadmise ühistav teooria arteroskleroosi põhjuse kohta

Allpool esitatud teooria põhineb teaduslikult kinnitatud faktidel. Ka kui see teooria katab arteroskleroosi üldiselt, suunan arutelu eriti pärgarterite haigusele, kuna seda on eriti ulatuslikult uuritud.

Tagapõhi

On arvatud, et pärgarterite haiguse põhjus on peamiselt kolesterool ja küllastatud rasvad.

A. Kolesterooli hüpotees on eriti viimaste 10-15 aastatel vastuvaidlustatud sel määral et arvamus et see põhjustab haigust paistab nüüd olla aegunud, vaadake näiteks “The cholesterol myth” je eriti “Blood cholesterol has nothing to do with atherosclerosis“. Kolesterooli  tõus veres  paistavad olema põhjustava haiguse sümptom, aga mitte põhjus. Ranskov isegi on esitanud arvamuse, et kolesterooli roll on kaitsev (Ranskov U, 2003). Sama arvab LL Smith. Nn. HDL “hea” kolesterooli kohta on olemas uuringud mis näitavad et sellel on kaitsev toime, kaasarvatud antioksüdatiivne efekt. Vaadake allmärkus Kolesterooli kohta ning postitus “Kõrge kolesterool“.

B. Küllastatut rasvade kohta on lugu seesamane. Orignaaluurimine, Ancel Keys-i  “Seven countries study” mida ikkaveel tsiteeritakse tõendina oli ebateaduslik. Algusest peale uuris Keys 20 riiki, aga jättis ära riigid mille tulemused ei ühtinud tema hüpoteesiga, et küllastatud rasvad on kahjulikud. Juba sarnane epidemioloogiline uuring mida tehti paar astad hiljem, ei  kinnitanud seda hüpoteesi Yerushalmy (1957). Siiski seda ei võetud arvesse kuna “lahjade rasvade” tootjad võtsid kiiresti Key-si teooriat omaks ja nägid siin suurt äri (tänapäev on nende rasvade tootmise kasum sajandite miljardite suuruses).

Suured uuringud pole kinnitanud et küllastatud rasvade vältimine kaitseb selle haiguse vastu, näiteks “the Women’s Health Initiative” mis uuris 48,835 naisi. 13 uuringut mis võrdles pärgarterite haiguses põdenute dietti tervetega, ei leidnud vahet küllastatut rasvade sõõmise suhtes (Ranskov ning Ranskov U, 1998). Veel tähtsam on et seitse, nn randomiseeritud kontrollkatsed (vaadake allmärkus “Randomiseeritud..”) ei ole leidnud et küllastut rasvate vältimine ning küllastamata rasva söömine on vähendanud infarkti ohtu (vt viide “Küllastamata..”). Vaadake ka postituse “Uus uuring: Küllastatud rasv pole kahjulik“.

Isegi uuringud mis on paistnud tõestada nende kahjulikust seda ei kinnita. Näiteks kuulus “Framingham study” mis kattis kolm generatsiooni alates 5209 meest sündinud 1948 statistikat ei kinnita seost küllastatud rasvade söömisega ja arterioskleroosiga.

Lisa 22 märtsil 2013

2010 tehtud ülevaade, nn. metaanalüüs 21 uuringute kohta mis hõlmasid kokku 348.000 isikut ei leidnud vahet südame haiguste suhtes nende juures kes sõid palju küllastatud rasva võrreldut nendega kes sõid vähe (Siri-Taniro 2010).

Järelikult on olemas põhjust otsida teist selle haiguse selgitust. Esitan allpool mitmed teised faktorid mis on seostatud pärgarterite haiguse, leides et kõikidel on üks ühistav toime.

Faktorid, mis on seostatud pärgarterite haigusega

• Stress. Sellega on seos hästi tõestatud. Pilt on aga olnud segane – erilised arvamused mehhanismi kohta on esitatud kuna stress on ka seotud kõrgema kolesterooliga, vererasva tõusuga ja vereliblete suurema kleepuvusega (mis toob kaasa suuremat soonte trombotiseerimise ohtu). Vabad radikaalid, keemiliselt aggressivsed ained (vaadake alllmärkus) tõusevad stressi puhul olulisel määral.
• Suitsetamine. On hästi tõestatud, et see suurendab riski olulisel määral. Suits loob olulisel märal vabade raadikaalide tõusu kehas.
• Bakteriaalsed infektsioonid suu igemetes toovad kaasa oluliselt suuremat koronaarhaiguse ohtu. Tähtsad bakteriaalsed mürgid on vabad radikaalid, näiteks eriti tavaline mürk, endotoksiin (lipopolüsahharid – LPS) on tugevalt oksidatiivne. 
• Homotsüsteiin on seostatud oluliselt suurenenud pärgarteri haiguse ohuga. See aine tekib ainevahetusel, normaalselt väiksel määral aga kogus kasvab B6-vitamiini, Foolhappe ja B12-vitamiini puuduse puhul. Homotsüsteiin on äge vaba radikaal.  (Tyagi N, 2005).
• Kõrge vere raua tase on ka seostatud selle haigusega. Selle põhjus on geneetiline faktor mille tõttu raud koguneb kehas kuna rauda eemaldav süsteem ei tööta piisavalt efektiivselt. Varem on usutud et see, nn Hemokromatoos, on haruldane, aga hiljuti on leitud et on olemas geneetilised variandid sellest mis ei too kaasa nii kiiresti tõusvat raua kogust ja sellega mitte nii rasket haigust. Need variandid ei ole väga haruldased ning vähemalt üks variant leidub ka eestlaste seas. Kõrge raua kogus veres toob kaasa oksüdatiivset stressi – vabade radikaalide ülekaalu.

• Triglütseriidid. Mitmed uuringud on seostanud arterioskleroosi triglütseriidigega. Suur uuring Asias leidis et Triglütseriidid on seotud südamehaigustega sõltumatu kõididest teistest riskfaktoritest (Patel A et al (2004), vaadake viidete nimekiri). On esitatud hüpoteesi, et triglütseriidid toovad kaasa vabade radikaalide
  

  Triglütseriid. Vasakul pool . vertikaalselt on glütserool. Kolm horitsontaalsed on rasvhapped mis võivad olla ni küllastatud kui küllastamata

  loomist tähtsal määral (näiteks BakkerSJ et al 2000). On olemas uuringud mis paistavad toetama seda, (näiteks Katsuki A, et al 2004). Triglütseriidid on rasvhappete kandjad (kolm happed kokku pantud üthe “pakki” mida hoiab kokku glütserooli molekül, vaadake pilti vasemal). Need rasvhapped võivad olla vabad radikaalid. 

• Oksideeritud vere rasvad. On leitud et nn. LDL rasvad pole normaalselt kahjulikud, aga kui on oksideeritud vabade radikaalide poolt, muutuvad nemad kahjuliks ja on tähtis faktor arterioskleroosi arengul.
• Valgete lihakste kasv. Arterioskleroosi algstaadiumis tekkib valgeste lihkste migratsioon arterite seinast siisepoole arteri sisemise kihisse (intimasse). Hiljuti on eksperimentaalne uuring leidnud  mehanismi kuidas see võib toimuda. Leiti, et vabade radikaalide ülekaal, oksidatiivne stress, paistab olla selle põhiline põhjus. See on esialgne leid mis vajab veel kinnitust (Satoh K, et al 2010). Seljuures on huvitav et on  leitud et Vitamin C inhibeerib seda kasvu, ja arvatakse et see on seotud “vabade radikaalide” elimineerimisega, vaadake Ivanov VA (1997).
• Seene mürgid (mükotoksiinid). Need mürgid põhjustavad täpselt samasuguseid muudatused veresoontes  mikroskoopilisel tasemel kui need mida leitakse arteroskleroosi algstaadiumis. Seente vastane teraapia on vähendanud arteroskleroosi. Mitmed seente mürgid toovad kaasa vabade radikaalide tõusu veres. Seente mürkide uuring on olnud puudulik aga mõned uurijad arvad et need on tavalisemad toidus tervisele olulises kogustes kui on senini teatud (vt näiteks Costantini AV).

Kõiki faktoreid ühistav hüpotees

Nagu juba olete leidnud ülal on vabad radikaalid, mis on keemiliselt aggressiivsed ained, seotud kõikide nimetatud pärgarterite haigust põhjustavate faktoritega. Vabad radikaalid põhjustavad oksidatsiooni, mis saab kahjustada igasugused keha kuded kaasarvatud veresoonte seinad.

Otsesed uuringud vabade radikaalide kohta on ka neid hästi seostanud  arterioskleroosi tekkimisega.

Kuna need arteroskleroosi põhjustavad faktorid erinevad teine teisest olulisel määral, ja vabad radikaalid paistavad olema ainus ühine faktor, on põhjus arvata, et nemad on arteroskleroosi peamine põhjustav faktor. 

Vabade radikaalide ülekoormust nimetatakse oksüdatiivne stress ja see tekib siis kui kaitsemehanismid (antioksüdandid) ei jaksa neid neutraliseerida.

Antioksidantide roll

Võiks siis paista, et oksidatiivset stressi vähendavadate ainete, nn. antioksüdantide, kasutamine peaks tooma kaasa efektiivset pärgarterite haiguse kaitset. Selles suhtes on aga teaduslikud tulemused olnud ebaselged – mõned leiavad head efekti aga teised mitte. Ma arvan, et see põhineb puudulikul teadmisel antioksüdantide kohta, ning ühekülgsel teraapial.

Näiteks on leitud, et E-vitamiin, tähtis antioksüdant alati ei kaitse ja võib isegi halvendada olukorda. Hiljuti on aga leitud et see toimub kui kasutatakse ainult alfa-tokoferooli, mis on üks kaheksast e-vitamiini faktoritest. Kui aga kasutaksed täiuslikumat E-vitamiini ja eriti delta-tokoferooli, on leitud hea kaitsev mõju.

C-vitamiin töötab koos E-vitamiiniga kehas. Kui C-vitamiini tase on madal, mis pole ebatavaline, siis ei ole E-vitamiin efektiivne (C-vitamiin taastab oksüdeeritud E-vitamiini). [täiendan viidetega hiljem].

C-vitamiini on uuringutel kasutatud standartse doosiga, näiteks 500 mg päeval või vähem. Aga on hästi kindlaks tehtud, et mitmed faktorid tõstavad keha C-vitamiini vajadust mitmekordselt (faktor 10 või rohkem), näiteks õhu saastatus, stress, keha traumad ja haigused. Sellepärast ei anna ühe ja sama C-vitamiini doosi igapäevane kasutamine õiget pilti selle kaitsva toime kohta.

Need on ainuld mõned näited, selleks et seletada mispärast antioksüdantide uuring ei ole saanud anda selget pilti asjast. Vaadake ka allmärkus – puudulik uurimine.

Arvan, et oksidatiivse stressi tähtsus olnud allahinnatud arteroskleroosi tekkitamise kui ka üldiselt tervise ja negatiivse vananemise suhtes. See põhineb mu 40-aastase vananemise uuringu jälgimisel kusjuures olen pannud eriti suurt tähelepanu vabade radikaalide uuringule.

Arvan et vajalik antioksüdatiivsete faktorite doos on allahinnatud suurel määral, see tähendab, mis doos on vaja selleks et efektiivselt kaitsta oksüdatiivse stressi vastu. 

Arvan et ühe üksiku antioksidanti kasutamine ei piisa . Teaduslikud avastused annavad põhjust arvata et on vaja mitmed antioksüdatiivsed faktorid, selleks et efektiivselt ennetada ja ravida arteroskleroosi kaasarvatud pärgarterite haigust. Erinevatel antioksidantidel on nimelt erinevad, üksteist võimendavad või täiendavad toimed. Uurimised mis üksikult kasutavad ainult ühte antioksüdanti ei saa sellepärast anda õiget pilti. Siiski see on olnud valdav meetod antioksidantide arterioskleroois kaitsva rolli uurimisel.

Arvan, et C-vitamiin mängib eriti tähtsat rolli kuna pole ainult antioksidant, vaid on ka mitmed teised toimed (on esitatud arvamuse, et igemete põletik on lihtsalt skorbuut – C-vitamiini puuduse sümtpom – ja see toob kaasa bakteriaalsed igemete infektsioonid, periodontiiti). Toime valgete lihaksete sissekasvu summutamisel on küll seotud antioksidatsiooniga, aga võib ka olla seotud C-vitamiini veresoonte seinade parandavaga toimega (arvab Ivanov VO 1997).

Oksidatiivse stressi tähtsuse allahindamine on tänapäeval valdava uurimismetoodika tulemus. Selles uuritakse ainult ühte faktorit korraga, mis on väga ebareaalne kuna keha protsessid on väga suurel määral üksteisest sõltuvad ja mitmed faktorid määravad igat olukorda. 

See puudulik uurimismeetod on andnud killustatud ja arvasti olulisel määral ebatäiuslikut, kui mitte valet pildi asjast.

Teine tähtis põhjus on, et Kolesterooli ja küllastatud rasvade kahjulikuse hüpoteesid on toonud miljardite tuhandite kasumid nii “lahedate”, küllastamatu rasvade tootjatele ning kolesteroli maandavate arsti rohtude tootjatele. Nende poolt toetatud uurimine on summutanud ja väänanud faktid mis eitavad kolesterooli ja küllastanud rasva rolli, vaadake näiteks Dr Ranskovi kodulehte. Antioksidantid on odavad ja rohkelt kättesaavad looduses ja pole patenteerivad. Sellepärast pole hea “äri” neid müüa.

Järeldus

Kuna oksidatiivne stress on faktor mis ühistab kõik tuntud arterioskleroosi põhjendavat faktoreid ja kuna on hästi kindlaks tehtud, et oksidatiivne stress ise efektiivselt saab kahjustada veresooned ning tuua esile arterioskleroosi, paistab hästi põhjendatud arvata et see on selle haiguse peamine põhjus.

Sel juhul on efektiivne antioksidantide kaitse kõige tähtsam meetod ära hoida pärgarterite ja teised arterioskleroosi haigused.

C-vitamiin paistab siin mängida tähtsat rolli kuna tal on mitu väärtusliku funktsiooni lisaks antioksidatsioonile.

Paistab, et tänapäevased rekommendatsioonid nii C-vitamiini kui teiste antioksidantide suhtes on olulisel määral liiga madalad.

Allmärkused

Vabad radikaalid

Ained mis sisaldavad aatomi mis on kaotanud üks elektroon nimetatakse vabadeks radikaaldeks. See teeb neid keemiliselt aggressiivseks – kahjustavad teised ained “röövides” ühte elektrooni. Tegelikult kui aatom on osa suuremast molekülist, nagu rasvhappe, nimetatakse seda reaktiivne happniku liik. Aga selleks et lihtsustada, nimetan igat ainet milledel puudub üks elektroon “vaba radikaal”.

Randomiseeritud kontrollkatsed

Need peetakse kõige ustavamaks eriti kui on prospektiivsed, see tähendab tuleviku poole suunatud (retropspektiivsed uuringud uurivad juba toimunud juhused). Valitakse juhuslikult välja osalejad eksperiment- ning kontrolligruppi ning jälgitakse tulemused.

Puudulik antioksidantide uurimine

Õige pildi saamiseks antioksüdantide, kaasarvatud C-vitmini, D-vitamiini, E-vitamiine ja teiste ennetevast ja ravivast toimest on vaja mõõta oksüdatiivse stressi taset jooksvalt terve päeva jooksul ja lisada antioksüdante vastavalt sellele (kuna oksüdatiivse stressi tase võib kõikuda päeva jooksul, võibolla olulisel määral). Teatavasti ei ole tehtut sellist uuringut vaid on kasutatud samat doosi iga päev.

Nagu ülal õeldud, on hästi kinnatud teaduslik fakt et eriti C-vitamiini vajadus on väga vahelduv, ja võib tekkida suur puudus kehas stressi, vigastusete ja infektsioonide puhul kui võetakse ainult soovitatud standard doosi (100 mg).

Järelikult pole tehtud uuring antioksidantide arterioskleroosi enneteva toime kohta olnud adekvaatne.

Kolesteroli kohta

Kui LL Smithi kolesteroli teooria on õige, siis on “halb kolesterol” mite midagi muud kui kolesteroli antioksidatiivse toime tulemus (Smith LL, 1991). Siis kui antioksidant reageerib vaba radikaaliga, saab ta oksideeritud ja on olemas mehanismid nende taastamiseks. Kolesteroli suhtes toimub see maksas. LL Smith arvab, et kui kehas on oksidatiivne stress, siis toodab maks rohkem kolesterooli.

On olemas hästi tehtud uuringud mis näitavad et seda kõrgem kolesterol, kaasarvatud “kahjulik” LDL kolesterol ja teised vererasvad, seda madalam infarkti surma oht (Vredevoe 1998, Rauchhaus 2000 ja 2003) . See on täielikus vastuolus kolesteroli hüpoteesiga kaasarvatud arvamusega et LDL-kolesterol on kahjulik.

On ka huvitav et on olemas uuringud mis on leidnud et “kahjulik” LDL kolesterol paistab teistpidi olla kasulik. Saksa uurijad on leidnud et LDL kolesterol kaitses valgeid vererakkuid bakteri mürgi (endotoxini) eest (Weinstock 1992). Seda toetab ka dr Mihai Netea (1996) uuring mis leidis, et hiirtel kellel oli neli korda kõrgem LDL tase kui normaalselt, talusid 8 korda rohkem endotoksiini kui hiired normaalse LDL tasemega.

Professor Matthew Muldoon USAs leidis et noortel kellel oli madal LDL tase, oli madalam arv valgeid vere rakkusi kui, nendel kellel oli körgem LDL tase, mis võib tähendada et LDL soodustab immuunsüsteemi funktsiooni (Muldoon 1997).

Eriti huvitav on Bakkeri hüpotees, et triglütseriidid (TG) on tegelikult peamised faktorid, põhjendates vabade radikaalide tekkimist (Bakker SJ, 2000). Uuringud on leidnud et triglütseriidid on sõltumatu arterioskleroosi põhjustajad (Patel A 2004). TG on võibolla peamine vere rasva faktor mis on tegelikult põhjustavalt seotud arterioskleroosiga.

Teine rasva faktor võib olla oksideeritud rasv LDL-kolesterolis. Analüüsid näitavad, et LDL võib sisaldada oksideeritud rasvhapped – vabad radikaalid – mitte-küllastatud toidu-õlidest, nagu soja-õli, maisi õli, rasva õli ets. See on seotud arterioskleroosi ohuga. Kuid kui LDL kolesterolis leidvat rasvad pole oksideeritud siis pole nemad kahjulikud.

Täiendav info:

• Südame infarkti ennetamine 
• Uus uuring: Küllastatud rasv pole kahjulik

Viited

Bakker SJ et al (2000). “Cytosolic triglycerides and oxidative stress in central obesity: the missing link between excessive atherosclerosis, endothelial dysfunction, and beta-cell failure? Atherosclerosis. 2000 Jan;148(1):17-21.”. Atherosclerosis. 2000 Jan;148(1):17-21.

Katsuki A et al 2004. “Increased Oxidative Stress Is Associated With Serum Levels of Triglyceride, Insulin Resistance, and Hyperinsulinemia in Japanese Metabolically Obese, Normal-Weight Men.” Diabetes Care February 2004 vol. 27 no. 2 631-632

Küllastamata rasvade uuringud:

Research committee. Low-fat diet in myocardial infarction. A controlled trial. The Lancet 1965;2:501-4.

– Rose GA, Thomson WB, Williams RT. Corn oil in treatment of ischaemic heart disease. British Medical Journal 1965;i:1531-3.

– Research committee to the medical research council. Controlled trial of soya-bean oil in myocardial infarction. The Lancet 1968;ii:693-700.

– Dayton S, and others. A controlled clinical trial of a diet high in unsaturated fat in preventing complications of atherosclerosis. Circulation 1969;40(suppl 2):1-63.

– Leren P. The effect of plasma cholesterol lowering diet in male survivors of myocardial infarction. A controlled clinical trial. Acta Medica Scandinavica 1966;suppl 466:1-92.

– Woodhill JM, and others. Low fat, low cholesterol diet in secondary prevention of coronary heart disease. Adv Exp Med Biol 1978;109:317-30.

– Burr ML, and others. Effects of changes in fat, fish, and fibre intakes on death and myocardial reinfarction: diet and reinfarction trial (DART). The Lancet 1989;2:757-61.

– Frantz ID, and others. Test of effect of lipid lowering by diet on cardiovascular risk. The Minnesota Coronary Survey. Arteriosclerosis 1989;9:129-35.2

Ivanov VA (1997), J Mol Cell Cardiol 29, 3293-3303

http://www4.dr-rath-foundation.org/THE_FOUNDATION/studies/ascorbateaffectsproliferation1997.pdf

Muldoon MF et al (1997). Immune system differences in men with hypo- or hypercholesterolemia. Clinical Immunology and Immunopathology 84, 145-149, 1997

Netea MG et al. “Low-density lipoprotein receptor-deficient mice are protected against lethal endotoxemia and severe gram-negative infections.” Journal of Clinical Investigation 97, 1366-1372, 1996.

Siri-Tarino PW, Sun Q, Hu FB, Krauss RM. (2010) “Meta-analysis of prospective cohort studies evaluating the association of saturated fat with cardiovascular disease.” Am J Clin Nutr. 2010 91(3):535-46. 2010 Jan 13

Patel A et al (2004), Serum Triglycerides as a Risk Factor for Cardiovascular Diseases in the Asia-Pacific Region. Circulation. 2004; 110: 2678-2686

Ravsnskov U (1998) The questionable role of saturated and polyunsaturated fatty acids in cardiovascular disease. J Clin Epidemiol 1998;51:443-460.  (See artikel võitis Skrabanek auhinda 1999)

Ravnskov, U (2003). “High cholesterol may protect against infections and atherosclerosis“. QJM 96: 927-934.

Rauchhaus M, et al (2000). The endotoxin-lipoprotein hypothesis. Lancet 356, 930–933, 2000.

Rauchhaus M et al (2003). The relationship between cholesterol and survival in patients with chronic heart failure. J American College of Cardiology 42, 1933-1940, 2003.

Vredevoe DL et al (1998). Skin test anergy in advanced heart failure secondary to either ischemic or idiopathic dilated cardiomyopathy.American Journal of Cardiology 82, 323-328, 1998.

Satoh K. et al (2010). “Oxidative stress and vascular smooth muscle cell growth: a mechanistic linkage by cyclophilin A.” Antioxid Redox Signal. 2010 Mar 1;12(5):675-82. http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/19747062

Smith LL, “Another cholesterol hypothesis: cholesterol as antioxidant.” Free Radic Biol Med. 1991;11(1):47-61.

Tyagi N, et al. “Mechanisms of Homocysteine-Induced Oxidative Stress.” Am J Physiol Heart Circ Physiol (August 5, 2005).

Weinstock CW et al (1992). Low density lipoproteins inhibit endotoxin activation of monocytes. Arteriosclerosis and Thrombosis 12, 341-347, 1992.

Yerushalmy J, Hilleboe HE. (1957) Fat in the diet and mortality from heart disease. A methodologic note. New York State Journal of Medicine 1957;57:2343-54.